Blogmasi lõpp

Otsustasin enda blogmas'i lõpetada sel aastal teistmoodi. Kuna meie pere jõuludest oleks tehtud nii või naa kaks postitust (oh, üllatust jah, meil on Katriniga samad vanemad), siis otsustasin salvestada hoopis laulu. Klaveril ja vokaalidel saadab mind Kats. Lauluks valisime Katy Perry "Unconditionally". Loodan, et viimane jõulupüha möödub meeldivalt. 

P.S. Katrin keeldus kaamera ette tulemast oma viitsimatusest kaameravalmis panna :D.

Meie jõulud

Kallid lugejad, vabandan teie ees pikalt viibinud postituse pärast - loodan, et teie südamed leebuvad, kui kinnitan teile, et veetsin oma pühad täielikult internetimaailmast isoleerituna (mitte ei boikoteerinud üksnes blogikirjutamist). Ja oh sa poiss, kui paganama vahvad pühad need olid! Jõuluvana tuli ja hapukurki jätkus ja kuusel põlesid vahelduseks päris küünlad. Sain nii palju vahvaid raamatuid ja tunnen end väga motiveerituna nende kõigi lugemiseks (kui veel mäletate, siis lubasin enne uut aastat vähemalt ühega mäele saada). Täna kavatsengi sellega tegeleda (ja mõistagi toitu seedida).

Et tegemist on ühtlasi blogmas'i viimase postitusega, tahaksin edastada suured tänusõnad meie armsale tillukesele lugejaskonnale ning mõistagi kallitele kaasblogijatele, kelleta poleks blogimisprotsess pooltki nii võluv olnud. Aitäh-aitäh teile! Järgmiste jõuludeni!

Hyvää joulua!

Viimane posititus selle aasta Blogmas'i raames tuleb taaskord hilinemisega nagu ka mitmed eelnevad. Niisiis, ma loodan, et teil on nüüdseks kõhud piparkooke ja muud head paremat täis ning olete võtnud aega, et nautida mõnd imalat jõulufilmi ning veetnud piisavalt aega perekeskis.

Edu ka jätkuvaks teiseks jõulupühaks, täitke oma uusaastalubadusi ning jääge positiivseks!

Häid jõule!

Lugu sellest, kuidas issi kinkis antud hõbedase kuuseehte empsile, arvates, et see on kaelaehe ehk ilusaid jõule ja head uut aastat minu poolt. Järgmisel aastal jälle!

Kivi out!

Travel bucket list

Mõned asjad, mida pensipõlves meenutada kavatsen:

1. Värske banaani söömine Aafrika kontinendil
2. New Yorki tänavatelt hot dogi ostmine
3. Nashville'is bluebird cafe külastamine
4. Arieliga pildi tegemine Los Angelese Disneylandis
5. Virmaliste imetlemine Islandil
6. Allnighter Las Vegases
7. Veealuse maailma avastamine Austraalias
8. Mitte millegi tegemine Bali saarel
9. Öö Šveitsi mägionnis
10. Perepildi tegemine Stonehenge'i juures

Reisiunistuste nimekiri 2016

Ilmselt kõik, kes on minuga vähemalt viieteist minutit vestelnud, on mõistnud minu huvi maailma avastamise ja reisimise vastu. Ja see isu tundub ajas liikuvat pigem kasvavas kui kahanevas joones.

1. Mõni Aafrikas asuv riik

Nii palju, kui ma kõrvalt vaadates ja kuuldes olen mõistnud on Aafrika üks neist paikadest, kus inimesed taasleiavad fakti, et õnnelikuks eluks on vaja väga vähe, kuid siiski tahaksin sealse ühiskonna valupunktide leevendamiseks oma abikätt pakkuda. Suudan vähimagi vaevata enda silme ette manada pildi, kuidas ühes neist riikides teen kunagi vabatahtlikku tööd sealsete naiste või laste heaks.

Ja lisaboonuseks on ka neis riikides toodetav hõrk kohv ning D-vitamiini laadung. 

2. Transsiberi raudtee

Esimest korda kuulsin taolisest läbi Venemaa looklevast raudteest oma ränduri hingega hispaanlannast sõbranna käest, kes on paras vene kultuuri fanatt ning kellel on ülimalt lennukad ideed. Point siinkohal ongi selles, et esmapilgul tunduv taoline reis natuke hullumeelne, kuid usun, et tegelikult on Venemaa tõsiselt mitmekesise ja rikka kultuuri avastamine kindlasti seda väärt. Ja muidugi tahaksin ka oma hääbuvat keeleoskust praktiseerida.

3. Taani/Norra

Heaoluühiskonna nägemine oma silmaga. Ja loodus!!

4. Brasiilia

Ma ei olnud kunagi eriline Lõuna-Ameerika fanatt, kuid pärast Olümpia mängudele vabatahtlikuks saamist ning sellest kohast loobumist ja muidugi paljude reisisellide Brasiilia randade Instagrammi piltide nägemist on isu aina kasvanud ja kasvanud ja ma ei jõua ära oota sealse võimsa looduse väisamist.

5. Saksamaa

Pärast armsaks saanud sõbranna tagasi kolimist oma kodumaale ning kalli kaasvõitleja Marise jutte oma õpinguriigist on minu huvi Saksamaad külastada ning eriti selle loodust (Zugspitze!!) ja suurlinnasid näha. Kordusidee: tahaksin ka oma hääbuvat keeleoskust praktiseerida.

6. Lõuna-Korea

Otsustasin sel aastal ka üht täiesti uut keelt õppima hakata, nimelt korea, mis küll absoluutselt vilja ei kandnud, kuid paraja kultuurišoki sain loengutes kindlasti. Korea looduse, väärtuste ja kultuuri kohta õppimine kannustas mind riiki ka päriselt külastama. 

7. Saaremaa 

Järjest rohkem tundub, et saartel elavad inimesed on hoopis teistsuguse ellusuhtumise, olemuse, huumoriga ja ka keelega ning kuuldavasti on vähemasti Eesti saartel ka stressivabam elu, mida tuleks kahtlemata taasavastama minna. Ja seda juba lähiajal.

 

Unistuste sihtkohad

Ma olen terve eilse päeva ringi rahmeldanud, öösel oma kaasblogijatega nelikümmend minutit maganud ja nendega oma teekonda tagasi Tartu poole kell 06.25 alustanud, et kõigi (jõulu-)toimetustega täna valmis jõuda. Kuidas pühad nii ruttu kohale jõudsid?! Tänane päev on hõlmanud endas (hoolimata mu "vähem on rohkem!"-meelsusest ja zero waste elustiili poole pürgimisest) näiteks isa poodlema utsitamist, Lõunakeskuses inimeste summas jooksmist, vanaema külastamist (maguskartuli-brownie ja piparkookide küpsetamist + viimaste kaunistamist), kingituste pakkimist, nimesildikeste meisterdamist, kaartide kirjutamist, kuuse püstitamist ja nii edasi ja nii edasi... 

Selle loo nüüd kirja pannud, pean tunnistama, et see ei kõla sugugi aukartustäratavalt või kurnavalt: pigem jätab mulje, nagu oleks mu päev olnud täis vaid tilu-lilu ja puhkust. Kuid vannun käsi südamel, et tegemist on olnud kõige muu kui kerge päevaga: jätsin täna jooksmagi minemata.

Tänase posti teemaks on bucketlist reisisoovidest (juhuks, kui keegi peaks veel aru pidama, mis riiki mulle pileteid osta). Oleks vist liigne lisada, et tegelikult on säärase listi koostamine üsna mõttetu, kuna põlen nagunii uudishimust näha kõike. Siin kajastub vaid esimesena pähe karanud riikide loetelu (mistõttu on tegemist väga kärbitud versiooniga tegelikkusest). Katsun enne valmis jõuda, kui päriselt ära kustun!

Allikas 

Laias laastus saab mu reisi bucketlist'i jagada 5 suuremasse kategooriasse. 

Põhi. Island, Lofoodid, Alaska, Lapimaa (korra juba nähtud), Põhjapoolkera.

Lõuna-Ameerika. Tšiili, Peruu, Brasiilia, Argentiina, Columbia, Ecuador. 

Ida. Tai, Hiina, India, Jaapan, Indoneesia, Vietnam, Korea (mõlemad), Uus-Meremaa, Austraalia.

Eksootika. Bora-Bora, Puerto Rico, Costa Rica.

Niisama pikalt hingel olijad. Iirimaa, Kreeka, Gruusia, Horvaatia, Sloveenia.

Loodetavasti leian end kuskil ülalpool nimetatud riigis (või sootuks mujal) juba õige pea! Fingers crossed!

Uusaastalubadused

Kui eelmise aastavahetuse kestel ilusatega uusaastalubadusi heldelt omavahel jagasime, siis ei tundunud nädalas üks päev ilma internetimeelelahutuseta mitte mingi takistus. Selgus aga, et takistus oli oluliselt suurem pähkel, kui arvasin. Karistusõhtusöök on mul ühe sama patuse sõbrannaga küll korraldamata, kuid kahtlen, et see tulemata jääb.

Sel aastal olen enesele pandud lubadustega ettevaatlikum ning piirdun algatuseks vaid ühe peamise lubadusega: reisimine. Juba praegu on lähenemas kuupäev, mis kuulutab vabadust ning sisimas koputab mingi reisihimu südametunnistusele, et see ei unustaks mõnd nuppu nimega "book the flight" või mõnd pöialt tee ääres taeva poole sirutamast või rongijaamas tormates õiget platvormi otsides südamerütmisagedust kiirendamast. 

Piltidele panin vaid mõned paigad, mille külastamine on mul pikemat aega mõttes olnud: Itaalia, kus saaksin Eesti talve eest ehk peitu pugeda ning vältida talveveetmist oma tavapärases talveunes, Island, mille mägedes ronimine mul arvatavasti hinge kinni tõmbab (juba videod teevad seda), ning Austraalia, sest Austraalia: soe, võimas loodus ja ookean - karjub lausa Krista. 

Ükskõik, mida uus aasta toob, reisile läheme kindlasti. Ja seda juba varsti loodetavasti oma teise blogijaga!! JAA!! '

Vabandav ühispost

Pärast Ragne sünnipäeava-maratoni Viljandis, olime niivõrd magamata ja läbi (siinkohal ütleme kõik valjusti ekraani ees "Respekt Krista", kes pidi ka otse tööle minem), et blogida enam tõesti ei jõudnud. Siinkohal tervitame teid ühiselt ühe pildiga ja lubame, et viimased 2 päeva oleme tublid ja ärgem pikka viha pidagem!

Kogu blogijate pere

Bäljo ünne, Rags

Kallis Ragnars Toomperses

Esiteks paar fraasi: häid pühi, head uut aastat, head jätkuvat vananemist, tertertetrteterterviseks ja halleluuja.

Sõbrapilti kah

Tahtsin sulle sinu suure päeva puhul (viisakusest) õnne soovida ja muidugi ka meelde tuletada ühte paari aasta tagust reisi Rootsi, kus me tähistasime samuti sinu sünnipäeva. Ja eriti üht hommikutundi, kus meil oli mõlemal kerge pihitooli-tuju. Ja ma arvan, et siitmaalt edasi polegi tegelikult tarvis rääkida, sest ma usun, et sul on edasine juba meelde tulnud.

Loodan, et sa uuel aastal kuskile ära ei tõuse ja jätkad olemast sama kiiduväärt ja andekas sõbranna ning muidugi naerutad mind oma badass naljade ja naeruga ka edaspidi!

  

Ma loodan, et sinu 2ja2 tuleb sama lustakas kui Taylor Swiftil ning jätan sulle siia postituse lõppu ühe väga seksika mehe serenaadi laulma. 

Ole meheks! 

Varsti näeme!

Sinu Katjuša

RAGNE 22

Lemmikmälestus seoses Ragnega? Arvesse võttes fakti, et tegu on mu teist aastat elukaaslasega ning umbes üheksandat aastat mu elus figureerinud hea sõbrannaga, on selle eelnimetatud mälestuse väljavalimine ääretult raske. Alustades tegudest nagu Intsikurmu pealavalt ühe Norra artisti lineup’i pätsamisega või Võrus Auditäie noorisandate eest põgenedes ning lõpetades 213es (meie ühine kodu. Toim.) eksamieelsete diskode ja vanade heade jogurtshottidega. Minu ja Ragne suhte võibki vast suurepäraselt kokku võtta meie Viljandis tehtud esimene ost: Põltsamaa Kuldne ja kartulid (ja sinna sekka ka veidi muid kodutarbeid).

Nii-öelda lemmikmälestuseks otsustasin valida aga loo, mida olen vast kõige rohkem oma sõpradele ja tuttavatele vestnud. Oli võrdlemisi tuuline 17.aprill ning keevavereliste noortena otsustasime väisata toona üsna uudset peopaika Aparaaditehast. Õhtu algas juba põnevalt, Ragne juures vägijooke lahendades mõistsime me üks hetk, et odavamate piletite müük lõppeb paarikümne minuti pärast. Ja vanade heade rottidena otsustasime kiiremas korras Vikerkaare residentsist säru teha ning sammud Kastani tänava poole seada. Sellel seiklusrikkal teekonnal kaotasime ustava sõbra, topsitäie märjukest, kuid hoolimata valusast kaotusest, olime sunnitud oma teekonda veidi isegi liiga krapsakal sammul jätkama. Jõudes Aparaaditehasesse mõned minutid odavate piletite müümise lõpust hiljem, olime võrdlemisi nörritatud, kuid asjad pöördusid meie kasuks kui väheste külaliste tõttu saime piletid hoopis tasuta. Järgmine samm oli vaid turvameestest möödumine. Olime Ragnega ta hõlma alla peitnud pudelikkese igati hüva valget veini. Minutid möödusid ning tuuled pöördusid, kuid Ragne mantli alla peidetud vein ei jäänud, kuna jäime üsnagi amatöörlikult turvahärrale vahele, kes saatis meid õue eelmainitud pudelit lahendama. See turvamees aga ei olnud meie kummagi ema, et ta võiks meid midagi tegema panna, seega otsustasime Aparaaditehasest üldsegi enda sammud minema seada. Jõudsime käia linnas, veenduda et ka seal pole rohkem inimesi kui oli ennist Aparaadi peopaigas ning pärast paari tundi otsustasime tehasesse naaseda. Kui turvahärra meid uuesti nägi, muigas ta täitsa märgatavalt. Kuid kuna otsustasime Ragnega linnas peokuulelikeks neidudeks hakata, ei tulnud turvahärral meiega enam mingeid probleeme ning meie tuline peoõhtu võis alata. Astudes tehasesse sisse saime kuulda kahes saalis 2015.aasta parimat narkomuusikat ning ühtlasi saime tantsuplatsil parimate tantsijate tantsumuuve õppida (peamiselt koosnesid need ühelt jalalt teisele õõtsumisest või mädamuna mängust tuntud puu koreograafiat immiteerides). Mõne aja möödudes saime tuttavaks äärmiselt lustliku ning võib isegi öelda, et intelligentse härraga, kes pakkus meile Coca Cola pudelis olevat jooki. Ütleme nii, et see pidu oli tõepoolest tuline. Täpselt nii tuline, et pärast ühte lonksu sain ma tunda kogu enda seedekulglat, iseenesest muidugi põnev kogemus, kuid kui see tulisus ka pärast paarikümmet minutit ei olnud kadunud, kurtsime Ragnega enda mure jooki pakkunud lustlikule härrale, kes seepeale otsustas meie mured lahendada ning viis meid külla enda sõbrale, kes elas täpselt üle tee Aparaaditehasest (vähemalt nii ta väitis, see oli tegelikult oluliselt kaugemal). Kui siiani on see võib-olla kõlanud nagu kahe tüdruku seiklused nende rapemise teekonnal, siis nii see siiski polnud, lustliku härra sõber oli äärmiselt vahva ning pakkus meile tulisuse leevenduseks vorstisaia ning teed (viimast me mekkida ei saanudki, lihtsal põhjusel, et see ei jahtunud ära). Istusime, sõime suitsuvorstisaia, rääkisime eludest ja oludest ning soojendasime kruuside ümber enda käsi. Pärast eelmainitud idülli peole naastes märkasime, et tantsukunnide liigutused on eskaleerunud ning nondega me enam sammu ei suutnud pidada. Otsustasime koju minna. Ka lahkudes juhtus nii mõndagi põnevat ning võiks isegi öelda, et peo läbiv teema „tuline” ei jätnud meid ka siis maha, vähemalt Ragnet kindlasti mitte.

Hetkel pusletükke kokku viies ning enda pildigaleriiga tutvudes, mõistsin, et just eelmainitud ürr sai suure tõenäosusega saatuslikuks minu eesti keele eksami õigel ajal tegemisele (damn you lustlik mees, kes sa ütlesid et sõbra kodu on lähedal ning seetõttu otsustas naiivne Sandra, et ega siis ei olegi ju vaja hakata mantlihõlmu eest kinni toppima) ehk siis sain esimest korda kogeda angiini. Lugu sellest, kuidas ma eesti keele eksamit koos teiste abiturientidega HTG auditooriumis tegin, ei oleks ma arvatavasti kellelegi liialt rääkinud, kuid lugu sellest, kuidas me Ragnega kell kaks öösel võhivõõra juures vorstisaia sõime- neid helletusi on juba praeguseks nii mitmedki mu sõbrad juba kordades kuulnud. 

Sandra

Ood Ragnele

Tean, Ragne, et meid ei ühenda 9 aastat tutvust, kuid mäletan siiani, kuidas meie eksistentsi tunnustamine algas hetkest, mil Liisi ja Evelin Härma koridorides sinuga äkiliselt maadlemist alustasid ning sind maha üritasid suruda. Head ajad.

Kui aga valida üks mälestus, mis mul erksalt meeles on, siis oleks see päris keeruline. Kui ma mõtlen Ragne, siis torkab pähe üks mälestustesegu, mis hõlmab endas 200 ml hõrku teravmeelsust, 300ml kiiret ja laias valikus mälumänguteadmisi, 400ml kunsti- ja kultuurimeelt ning 100ml käredat naeru (selle kõige paremas mõttes), mõnuaineid ning suhtedraamasid. Kuid ma tean, et sinus on veel vägagi palju peidus.

Loodan, et satun veelgi 213nda ruumi ukse taha Viljandisse või Tähtverre mõne suure maja ukse taha või Positivuse telgi ukse taha õõvastavalt kreemiroosade kokteilidega ning näen vastas seda iroonilise huumoriga tantsisklevat nägu, sest pole siiani pettunud nendes vastustes, lugudes ning energias, mida sealt vastu saan. Ttetetteteteteterviseks ja halleluuja, Ragne!! Olgu 22 sama hea kui kõik eelnevad!!

Pikakoivaline vale

Mis võiks kaht inimest rohkem liita kui kellelegi kolmandale silma vaatamine ja alatult suu sisse valetamine? Eimiski! Seega lubagem mul viia teid, kallid lugejaid, mõned head aastad ajas tagasi - rohi oli toona kindlasti rohelisem, Ragne juuksed tumedamad, haridusreformid olemata ja ma ei imestakski, kui piimapakk ja leivapäts said lunastatud veel kortsus Tammsaare, mitte võõra krabiseva rahatähe eest. Aga aitab nüüd miljöö kirjeldamisest, liikugem ühiselt käesoleva jutustuse tuuma poole! 

Meid kutsus enese poole ööbima kolmas asjaosaline - nimetagem teda näiteks X'ks. Kui arvasite juba, et just temale puru silma aetud saigi, eksite rängalt: siinkohal tuleb mängu neljas asjaosaline, olgu ta antud kontekstis pealegi Y. Tundsime, et soovime aega veeta vaid kolmekesi (mina, Ragne, X), mistõttu sepitsesime plaani nahaalselt Y'i selja taga. Teadsime sisimas, et meist olnuks kena ka tema kutsuda, kuid surusime selle süütunde häälekese endis vapralt alla. Veetsime toonase aja mõistes imelise öö, mis kätkes endas palju söömist, lolli mängimist, söömist ja kõva häälega kriiskamist. (Ja söömist.) 

Järgmisel päeval seisime tõsise dilemma ees: mida öelda Y'le? Plaan kogu üritus lihtsalt maha vaikida (Y ei aimanud kogu loost mitte vähimatki) tundus meile liiga igav. Seega esitasime talle peensusteni lihvitud kirjelduse sellest, kuidas me siiski X'i pool käisime - kuid oh õudust, kui nõme seal oli! Vähe sellest, et X'i ema passis terve aeg juures, nii et me ei saanud õieti suudki avada, suutsime hiljem X'i saunas ta keraamilise päkapiku ära lõhkuda. See oli aga viimane piisk eelpool mainitud ema kannatuste karikas, mistõttu sõidutas ta meid keset ööd veel vihaselt kodudesse. Rohkem me sinna igatahes oma jalga tõsta ei kavatse ja oh kui hea, et Y säärasest fiaskost pääses!!

mmm bacon

Kui mul peaks kunagi Alzheimeri laadne tõbi hakkama mälestusi sööma, siis tean, et viimasteks maiuspaladeks jätab ta näiteks õhtu, mil Ragnega avastasime kurikuulsa joogi nimega hull õun, väga väikestena iseseisvalt peaaegu kesklinnas aastavahetust vaatamas käisime, batuudi hüpates ümber kallutasime, ebasobivates olukordades peekoninalju tegime, ma tema sünnipäevakoogi peale istusin, kinos ohjeldamatu naermise tõttu kurje pilke saime, mängukoopa ja noorteraadioga möllasime, oma seebikaid filmisime, ragne mu keldris nii kõvasti naerma hakkas, et pärast tuli püksid kuivemate isendite vastu välja vahetada, monumendil võmmi ja pätti mängides pidevalt külg ees killustikule kukkusime, võistlusi tegime, kes suudaks suure hooga kiigelt maha hüpates kaugemal maanduda või pärast hüpeka läbimist kelguga mu hing kinni lõi ja ma Ragnele pisarad silmis oma tol hetkel arvatavaid viimaseid sõnu ette lugesin. Kuidas meist kummastki invaliidid ei saanud? See on mõistatus, mida ei oska teile senini seletada.

Aga nüüd siis ainult ühest mälestusest. Ei saaks öelda, et see oleks nüüd erakordselt parem kõigist eelmistest või ka suurest enamusest, mis siin postituses oma shoutouti ei saa.

Tegemist oli 13. detsembriga ja aasta oli siis vist 2014. Tartut oli raputamas torm ning empsiga kodus istudes kuulsime korraga tohutut mütsu. Aknast välja vaadates nägime, et suur mänd, mis oli varem truult meie maja ees seisnud, oli nüüd pikali ulatudes naabrite majani, haarates kaasa mõned elektripostid. Hetkega oli suuremal osal Tähtverest elekter läinud ning mu emme pidi antud päeval minema sõitma ja nii jäingi äärmiselt masendaval ja õudsel päeval üksi koju. Aga õnneks elas toona Ragne Toompere minust mõnekümne meetri kaugusel ning ka tema oli jäänud elektrita. Võtsime ette tormise retke poodi, et varustada ennast küünaldega ning asusime Ragne kaminatuppa elektrit tagasi ootama. Mainin jällegi, et tegemist oli äärmiselt masendava, pimeda ja kõheda päevaga ning järgmine öö möödus küünlaleegis grillkanu soojendades ja viinakokse juues. Muideks tegemist on ka viimase korraga, kui alkoholi tarbisin.  Tagasivaadates võib mõelda, et mis see üks öö ilma elektrita on, aga tol hetkel ma tõesti mõtlesin, et mul on tohutult vedanud, et mul Ragne olemas on ja meie inside joke’d ka tumedamad pilved suudavad minema ajada.

Juba homme!

Vanusele vastav lugu

Sellel päeval ootas meid ees selline tähtis sündmus, nagu TÜVKA avaaktus, olime pannud ennast pidulikult riidesse. Vahest oli see viisakas riietus olukorrale iroonia lisamiseks, sest nägime tol hetkel üsnagi intelligentsed välja. Kogunesime hommikul kõik koos kööki, kuna keegi ei tundnud ennast uues kodus piisavalt mugavalt, et tahaks üksi ühisköögis süüa teha. Otsustasime teha kamba peale putru. Ma ei mäleta, kas põhjuseks oli tõesti pudru isu või lihtsalt see, et meil polnud absoluutselt midagi muud süüa, aga millegipärast me sellise riskantse otsuse vastu võtsime. Peale söögi välja valimist tekkis veel üks diskussioon teemal, kas teha soolast putru või magusat. Moosi või muu sarnase puudumisel otsustasime soolase kasuks. Nii siis hakkasid kolm üsna kogenematut tudengit endale soolast putru keetma. Asjad ei läinudki nii halvasti, kuni kellelgi tuli pähe, et võiks pudru sisse panna ka pipart, sest soolase toidu peale käib ju ikka pipar ja sool. No kui puder valmis sai oli meil kaks avastust: esiteks oli see puder äärmiselt halb ja teiseks, et seda oli hästi palju. Kuna aeg tiksus turjal, mõtlesime, kuidas seda vähegi söödavamaks teha ning vahendite puudusel otsustasime juurde lisada singi, tomati ja toorjuustu. Toit söödud, koristasime enda järelt ära ja teesklesime, et siin köögis pole midagi valesti läinud.... Selles loos ei kajastu küll Ragne imeline kokkamisoskus, mida sageli imetlenud olen. Küll aga näitab see lugu suurepäraselt, et mõne puhul ei aita ka NII NII kõrge vanus ning et tarkus pole enda teha. Soovitan veel panna kõrva taha, et see väljend on igas töös leidub alati üks suhrutükk, mitte pipratükk. Aga Ragne, sulle soovin paljusid imelisi toidukordi, kainet mõistust igasse olukorda ning jätkuvat tudengielu nautimist! Hüva vananemist!

Minu surmalähedane kogemus Ragne Toomperega

Paari aasta taguses oktoobris kutsus Ragne mind matkale, mis tõotas tulla meeldejääv ja lustakas. Muidugi ma läksin. Lähemal vaatlusel oli selge, et meie seltskonna juhtfiguurid pole kaardilugemises kuigi pädevad. Üle oja kallaste tõusnud vesi ulatus mingitel hämaratel asjaoludel pahkluudeni ja kui siis veel selgus, et ups, aga laagripaik jääb hoopis oja teisele kaldale, tõstis meis pead trots kogu selle nõmeda ürituse vastu. Pime oli ja külm oli ka. Ümbritsevat kottpimedust läbistasid üksikud taskulambivihud. Ühe lambi tagant tuli otsus: kõnnime piki ojaserva seni, kuni kallas laugemaks ja vesi madalamaks muutub. Siis kasutame juhust ning kõik asjaosalised kalpsavad paljasjalgsena läbi sünkjasmusta vee. Leidsime Ragne, Epu ja Mirjamiga pärast mõningast järelemõtlemist, et meie ei taha asjaosalised olla. Pöörasime otsa ringi ning hakkasime tuldud teed pidi tagasi marssima. Kusagil lähedal pidavat olema metssigade jälgimiseks püstitatud paviljon, kus saaks hea tahtmise korral öö mööda saata. Läksime hanereas piki ojakallast. Ühel hetkel ei saanud seda enam eitada: olime eksinud. Igalt poolt vaatas vastu ilmetu ühetaoline võsa. Kui  see eksimisfakt esimest korda välja öeldi, kõlas see naljakalt, aga üsna pea hakkas lootusetus hinge närima. Ja siis leidsime me selle banaanikoore. Raske on kirjeldad seda ülevoolavat õnne, mida see võrdlemisi värske elutegevuse tõend meis tekitas. Tegelt ka. Võtsime laulu üles. Kui me viimaks metsamajakese juurde jõudsime, ilmnes, et tegemist on mitme meetri kõrgusel asuva putkaga, mis kõigub tuule käes kurjakuulutavalt. Tegime näo, et me ei tahtnudki sinna minna, ning kõndisime veel mõnisada meetrit edasi. Siis võttis väsimus võimust ja jalg ei tõusnud enam järgmiseks sammuks. Püstitasime telgid ning saatsime Ragnega mööda ränkraske öö. Ragnet lahutas külmunud maapinnast vaid õhuke roomatt, mis ainult sümboolset funktsiooni täitis. Minu kadunud ja banaanikoore kombel taasleitud matt oli väheke toekam, kuid ega see päästnud. Mõlemad vappusime öö läbi külmast oma südasuviste ilmade jaoks mõeldud magamiskottides. Tundus, et see öö ei saagi otsa. Aga sai ikka.

Kristo Kaaver

Krista megamix vol 1

Mina tunnen Kristat juba aastast 1995, kui me veel kumbki sündinud ei olnud. Kuigi mälestusi sellest ajast on mul ainult käputäis ja needki pigem flashback'ide vormis. Näiteks mäletan, kuidas me suutsime ema veerandtunnise äraoleku ajal kogu elamise võiga kokku mäkerdada. Ja muidugi olles parajad juurikad valvasime alati ka üksteise seljatagust.

Krista megamix vol 2

Kristat iseloomustaksin esimese asjana sõnaga zen. Ma pole küll kindel, kui palju vastab see Krissi puhul budistlikele väärtusele, kuid kindlasti on õige Cambridge sõnaraamatu vaste ehk pingetest vaba ja ei muretse asjade pärast, mida ta ei saa muuta.

Krista megamix vol 3

Mäletan, et kunagi väikestena arutasime Kristaga, kes meie eeskujud on. Mina ei osanud midagi peale: "möh", "eee" ja suure tõenäosusega ka Katrin Siska öelda. Krista luges selle peale ette mitu nime, kes teda tõeliselt sümpatiseerivad ja mainis sealhulgas minu suureks üllatuseks ka minu nime. Nüüd, olles vanem ja targem võin kõhklemata öelda, et kuigi oleme Krissiga väga erinevad inimesed on tema minu üheks suurimaks eeskujuks ja inspiratsiooniks, eriti seetõttu, et tegemist on ühe väga vaba hingega.

Krista megamix vol 4

Ma arvan, et Kristast rääkides oleks loll jätta mainimata tema loomingulisi oskusi. Alates muusikalisest andest lõpetades kirjutamise ja tantsimisega. Kõike neid protseduure viib ta läbi väga detailselt ja muidugi suure kirega. See paistab alati välja ka tema näoilmetes.

Kõik, kes Kristat tunnevad, on kindlasti märganud ka tema suurepäraseid kamraadi-omadusi. Ta peab 99% ajast inimesi, eriti oma lähedasi olulisemaks muude kohustuste ees ning on alati nõus koos aega veetma. Ja sealjuures nakatab tema positiivsus ja entusiasm alati ka teisi inimesi. Siinkohal ei saa muidugi unustada huumorit ehk kui Krista ütleb sulle otse välja, milline junn sa oled, siis sa ilmselt oled saabunud tema parimate sõprade ringi.

 Krista megamix vol 5

Krista on mulle elu jooksul paljutki õpetanud või vähemasti meelde tuletanud seda, mida juba teadsin, kuid mis kipub meelest ära minema. Üks viimatisemaid õppetunde, mida Kristake mulle alati kinnitab on see, et mul on alati valik ja üks neist valikutest on ära minna, soovitatavalt muidugi LuxExpressiga, aga see selleks.   

Krista megamix vol 6

Minult on palju küsitud, et kuidas on olla kaksik ja ausalt öeldes ma ei kujutaks ette oma elu mittekaksikuna ja eriti ilma Krissita. Sest paremat saatusekaaslast on raske ette kujutada.

  

Ood Evelinile

 Meeleolumuusikat 

Tänase meeleolumuusika eesmärgiks ei ole mitte öelda tsaupakaa, mina nüüd lähen (ehkki sõnadest võiks idee poolest niimoodi välja lugeda küll). Tegelikult kangastub mulle selle lauluga hoopiski üks mõrumagusamaid momente minu ja Evelini suhtes: hetk kuldsest TTÜ perioodist, mil lebasime õlg õla kõrval tema voodis ja üritasime Tõnise sõnadel end veenda lasta, et pole see teineteisest lahkumine nii hull midagi.

Evelin on üks neist, kes on pannud mu ikka ja jälle kella vaatama ja kulmu kortsutama: ega tal ei ole ööpäevas rohkem tunde?! Sest see tüdruk jõuab õppimise kõrvalt nii paganama palju! Samas suudab ta oma mäekõrguse ülesannetekuhja juures stoiliseks jääda: mitte kunagi ei jäta ta meie pundiga kohvi joomata või maailmaasju lahkamata üksnes sel mannetul põhjusel, et järgmisel päeval ootab ees semestri tähtsaim eksam koos paari referaadi tähtajaga. "Küll saab" näib olevat tema deviisiks stressirohkete olukordadega toimetulekul. Ja (vähemalt kõrvalt) tundub, et see töötab hästi!

See "küll saab" ei tähenda mõistagi, et Evelin jääks juhusele lootma ja jätaks härjal sarvist haaramata, kui küsimus puudutab hea võimaluse kasutamist või millegi uue proovimist. Reipalt üllatab ta ikka ja jälle: kord kirjutab kümme nädalat jutti laule, siis vahetab eriala, käib Superstaari saates ja Lavaka katsetel (tõsi, mitte küll selles kronoloogilises järjestuses). Ma arvan, et Evelin ei ole kindlasti üks nende seast, kes peaks surivoodil kahetsema, et pagan, seda ja toda oleks pidanud ikka proovima. Vastupidi: ta kõhistab omaette naerda, kui tuletab meelde proovimisega seotuid lugusid - näiteks Nüganeni ja jõehobu oma. Ma ei kahtlegi, et erinevad katsetused ja loomingulised väljendusviisid on pärjanud teda suure edu ja tunnustusega (ja ma ausõna ei kirjutanud seda lauset praegu üksnes seetõttu, et Evelin on mu hea sõber ja ma tahaks midagi kena sulest välja pigistada!!).

Uurisin natuke Evelini numeroloogilist tausta: oma saatuse numbriga 2 esindab ta inimtüüpi, kes olevat "extremely diplomatic and tactful". Numbrid lisavad, et ta on "patient and cooperative" ja leiab harmoonia seltskonna lahkarvamuste vahel. Arvan, et see on tõsi. Mulle ei tule pähe ühtki olukorda, kus Evelin oleks kellegi teise arvamusest enda omaga üle sõitnud (samas on meil nõnda marudest naistest koosnev punt, et mulle ei meenu üldse, et keegi oleks teise arvamust või heaolu ignoreerinud). Tõsi küll, TTÜs tekitas seesama taktitunne väga palju otsustusvõimetust: "Mida sa süüa tahaksid?" - "Ah, mul pole vahet, mille järele sind isutab?" - "Ausalt, mul on täitsa ükskõik, ütle sina" - "Ma võin süüa mida iganes sina soovid!" (Kahe eriti iseseisva ja eluga edukalt hakkama saava verivärske tudengi igaõhtused dialoogid!)

Numbrid väidavad veel, et Evelinil on artisti hing: ta naudib muusikat ja luulet ning vajab eneseväljenduseks harmoonilist keskkonda. Lisaks on tal kõrgelt arenenud stiilipuhtus ja maitsemeel. Nende lausete tõestuseks polegi mul vaja suurt midagi lisada: tavatseb vaid vaadata ringi Evelini toas, riidekapis, blogis või YouTube'i kanalil ning need väited leiavad iseenesest kinnitust.

Aitäh Evelin, et oled nõnda hea sõbrana mu kõrvale jäänud! Jätka samas vaimus ja jäta mulle ka paar autogrammi (või tegelikult on mul neist autogrammidest üsna suva - eks tulevikus, kui kuulus oled, müüvadki paremini hoopis meie ühised seiklused ja lood (seega loodan, et neid koguneb veel kõvasti juurde))!

Kats, this one is for you

Muusika

Iga kord kui oleme oma blogiseltskonnaga kirjutanud külalisposte, siis tunnen, et alati oleme ära suutnud nihverdada nii, et mina ja Katrin pole pidanud üksteisest teksti looma. Sel aastal on aga kõik teisiti. Me kirjutame üksteisest. 

See on ühtlasi mitte ainult üsnagi telgitagune teema, vaid ka pinge, kuidas mahutada siia, 800 sõna sisse peaaegu 21 aastat mälestusi? Seda enam, et elame koos ning nüansse jagada leiaks palju, kuid kas alustada lausest "anna andeks, et vahel nõud pesemata jätan, see ei tähenda, et ma sind vähem armastan"??

Esimene asi, mille sinu puhul enam vähem meeldivaks (????!!!###) märgin on võime tunnetest rääkida (õõh, jah, ma vist kõlan nagu mingisugune peast põrunu hetkel, eks? Eestlased ja tunnetest rääkimine pole just võrdusmärgi all). Maailm, mis mulle terve elu on üsnagi võõraks jäänud ning Riias isegi võimendus, on sinu eeskujul natukene taastunud ning, muidugi isekalt, ka minu elukvaliteeti päris kindlasti parandanud. Loodan, et ka sinu oma. 

Teine asi, mis mulle pähe kargab järgmiseks, on sinu sihikindlus. Mäletan juba 9. klassis, kuidas sa, erinevalt kõigist teistest, mingil kindlal põhimõttel keeldusid tegemast omale Facebooki kontot. Või kuidas sa alla andmata 7-aastaselt mu haardest ust lahti üritasid tõmmata ja kuigi sul see alati kergema kaalu tõttu ei õnnestunud, siis sihikindluse punktid on kindlasti varnast võtta. Ja muidugi mäletan seda kõnet, kui mulle Riiga helistasid, mainimaks, et sõitsid taksoga kooli eksamit tegema, kuigi hommik oli su maomahlad haiguse tõttu eemaldanud. 

Kolmandaks mainiksin kindlasti meie ühise suure toiduarmastuse. Kui on keegi, kellega saaksin arutleda teemadel "maitsev kohv" või "mida kõike võiks kodus kokata" või "kas teeme pannkooke" või "mis on parimad toidukohad Tallinnas", siis see oleksid kindlasti sina. Ja noh, eelviimase küsimuse vastus võiks ikka palju rohkem "jah" olla. 

Neljandaks on salapära. Olen alati oma maailma näinud kuidagi mingisuguse visiooni järgi, kuid kui sinu valikute mustreid jälgin, ei leia mingeid seoseid. Ma ei tea, kas asi on sellest, et mu kaugus vaatamisel on liialt suur või on su mustril pikemat sorti kude, mille kujutis ilmub alles lõpus, kuid tõsi on see, et hoiad põnevust üleval igapäevaselt. Ükskõik, kas see siis tähendab SÜSNK-i koosolekule tõtates või ÜSNK-i jõulupeolt muljeid vahendades (ausalt, need organisatsioonide nimed on kõik ääretult sarnased. Peaksin vist mainima, et need kaks siin postituses on mõlemad minu välja mõeldud. Aga ainult igaks juhuks:)). 

Last but not least, tahaksin kiita veel sinu imetlusväärset töökust. Öine õppimine, organisatsioonitöö, kodune koristus, teiste aitamine või ärakuulamine on vist vaid harva tekitanud ülevoolavat tunnet, et seda on vahel liialt palju, kuid nii palju kui mina olen näinud, oled sa sellest alati edukalt üle saanud.

Ei jõua ära oodata, mida lõpuks oma eluga peale hakkad. Olgu selleks siis Aafrikas laste eest hoolitsemine või inimeste parodeerimine Edgar Savisaare maneeriga, siiski soovin sulle elus veel suuri reise, seikleja, ning loodan, et eesootav elu hõlmab ikka minuga tunnetest rääkimist ning kaksikute vimkasid. Viimaseid on liialt vähe olnud.