Hirmudest

Pean ütlema, et seekord sai valitud ikka paras pähkel teema. Naljakas on kirjutada oma väikestest ajuvabadest hirmudest, samas ei taha ma siin blogis hakata lahkama ka oma sügavamaid hirme. Elizabeth Gilbert ütles oma „Suures Võluväes“, et hirm on igav ja hetkel tundub tõesti väga labane teema. Aga siit nad ikkagi tulevad:

Pilt: Maris

Tõenäoliselt oma kõige idiootsema foobia avastasin umbes 9-10 aastaselt, kui sõitsime issiga ringi Prantsusmaal ja läksime ühte metsa jalutama. Olime veidi aega kõndinud, kui äkki märkasin maas midagi punast ja kummardusin, et antud objekti lähemalt vaadelda. Ehmatus oli suur, kui selgus, et tegemist oli ühe äärmiselt suure nälkjaga, mis oli nagu mainitud väga suur ja punane. Tardusin, hakkasin kiljuma ja paps pidi mu süles autosse tagasi viima, sest mina ei olnud nõus enam jalgu maha panema. Nagu võib arvata on minu jaoks kõige õudsem stseen kõikide Harry Potterite peale see, kui Ron endale nälkja-loitsu peale paneb. Mul hakkab täiesti ausalt sees keerama kui sellele mõtlen.

Teine hirm on mul aastate jooksul muutunud. Väiksena (sest 15-aastane on ju veel väike?!?) kartsin ma kohutavalt pimedat. Kujutlusvõime oli mul väga võimas ja nägin pimedas pidevalt erinevaid värve ja kujutusi, mida seal tõenäoliselt ikkagi ei olnud. Esimest korda jäingi ma üksi pimedas toas magama tõenäoliselt kuskil 15-aastasena ja kui sattusin laagritesse või üldiselt olukordadesse, kus pidin jagama tuba inimestega, kes tahtsid magada pimedas, pistsin pea teki alla ja hoidsin helendavat telefoni enda silmade ees. Nüüd on olukord pigem vastupidi, sest pärast tulekahju kardan ma väga tuld. Kui näen öösel, et kuskil majas kumab kasvõi väike valgus või kuulen mingit imelikku praksu, pean kohe kogu maja üle kontrollima, et kuskil lahtist tuld ei oleks. Sama efekt on ka vinguhaisul ja arvestades, et elan ahiküttega majas, kus seda ikka aegajalt ette tuleb, on mu elu väga hirmus!!!

Võin ka öelda, et näiteks kardan ma väga valu, hambaarste, commitmenti, laval laulmist ja alati kui mõtlen madude peale pean jalad maast kõrgemale tõstma (sest muidu on tunne, et kohe roomab kuskilt üks välja ja hüppab kallale). Aga sellest juba mõni teine kord.