Kogu oma 20 aastase elukogemuse juures olen aru saanud, kui irratsionaalsed asjad hirmud on. Ja ärge saage minust valesti aru, ma olen üritanud neist lahti saada, viies enda peal läbi igasugu hirmufaktori laadseid katseid, kuid miski pole veel toiminud.
Rainidafoobia, mis tähendab Google'i sõnul hirm konnade ees, on mind juba pikemat aega painanud. Miski konnade silmade ja näo juures tekitab mulle sellise vastikus-jooksen-kohe-kaks-kilomeetrit-kaugemale tunde. Ning muidugi see hüppamine... Isegi pildid isenditest tekitavad mus vastumeelsust.
Akrofoobia ehk kõrgusekartus on ilmselt väga levinud igasugu vanuses inimeste seas. Ja ma enda puhul isegi ei kirjeldaks seda niiväga kui kõrguse kartust kui hirmu alla kukkumise ees. Seda probleemi olen samuti üritanud lahendada, hüpates näiteks ühe ürituse ajal teiselt korruselt esimesele (batuudile, muidugi). Pärast oli selline kerge varsti-saan-infarkti tunne ning kõrgelt kukkumise kohta näen seniajani õudusunenägusid.
Lõppu pilt, kus ma paistan hästi kõrgel olevat. Aitäh.
 |
Fotokrediit: Evelin või Krista |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar