Kui praegu, kell neli öösel, maanduks mu
ette Tardis(ajamasin ja kosmoselaev ühes) ja sealt hüppaks välja dr.Who ning
küsiks mu käest, et kuhu ma sooviksin reisida, ükskõik kuhu ja mistahes aega
kogu universumi ajaloo jooksul, siis ma vastaksin, et ma sooviksin näha meie
planeeti enne, kui inimesed selle asustasid, näiteks külastaks dinosauruseid
või võtaks ühe paki popkorni ja vaataks Suurt Pauku. Täna on aga valikus vaid
see, kas ma rändaksin ajamasinaga pigem minevikku, et puhuda juttu oma
esivanematega, või kaugesse tulevikku, et näha oma järglasi. Sel juhul on minu
vastus lihtne- rändaksin tulevikku. Miks mu vastus nii lihtne oli? Sellel on
mitu minu jaoks vägagi head põhjust.
![]() |
Pilt pärineb: https://i.ytimg.com/vi/Xg8M-8BqTGs/maxresdefault.jpg |
Esiteks, kas te kujutaksite ette vestlust
inimestega a la 18. sajandist,
kellele te peaksite selgitama, et sa oled pärit tulevikust ja tulid lihtsalt
juttu puhuma oma esivanematega(seda oleks ilmselt raske juba mu vanemale
selgitada). Ma arvan, et see ei läheks neile kõige paremini peale ja oleks suguvõsa
vaimsete probleemide haigusloo algus.Teine põhjus ühtib poolenisti esimesega.
Nimelt ma kardan, et külastadaes minevikku, suudan ma oma enda tuleviku ära
rikkuda ehk tekitan kaootilise liblikaefekti. Ma kujutaks ette, et peale
toredat külastust esivanemate juure, kui ma oma aega tagasi jõuaksin, siis
sellist asja nagu Eesti riik polegi olemas, sest minevikku külastades asusin
ma kellegi varba peale ning sellega käivitasin sellise sündmuste ahela, mis
viis Eesti riigi mitte tekkimiseni. Seetõttu tunnen, et visata pilk tulevikule
oleks palju turvalisem valik ja kindlasti ka põnevam valik.
Millegipärast tundub, et tuleviku inimesed
oleksid ilmselt veidike avameelsemad ajarändrite suhtes ja olevikku ei saaks
ma samuti muuta, mille tõttu oleks kohtumine järeltulijatega parem idee.
Muidugi oleks tuleviku perekonnaga kohtumine põnev veel seetõttu, et näha
milliseks meie tuleviku maailm kujuneb ja muidugi ka teha üks piinlik suguvõsa
kokkutulek, kus ma saaksin kõiki oma tulevasi sugulasi võrrelda oleviku suguastega
ja rääkida lugusid, alustades lugu sõnadega “Mina omal ajal…”.
Niivõrd mõnusalt kirjutatud postitus!! Liblikaefekt ei tulnud mulle pähegi. Mõtle, kui suudaksin oma esivanemad.oma presentsiga üldse veenda lapsi mitte saama, oleks ka päris hullumeelne😄😄
VastaKustutaTahtsin kirjutada sama selle liblikaefekti kohta!! Üldse ei mõelnudki nii :D
KustutaAitäh nii positiivse tagasiside eest! :))
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta