Väidetavalt maailma kõige ateistlikumas riigis tekib kohe
kas haudvaikus või küsimuste/vastuargumentide rahe kui ütlen järgmise lause: „Ma
olen kristlane“. Sellepärast mulle ülemäära seda teemat arutada ei meeldi, sest
religiooni teemal vaidlemises ma ilmselgelt mingisugust mõtet ei näe ning ma tõesti ei oska
öelda, kuidas Jeesus veest veini tegi.
 |
| Allikas |
Jumalani jõudsin mina väga väiksena läbi oma vanaema, kes õpetas mulle
selgeks meieisapalve ja kes mulle jutte piiblist lahti seletas. Nimelt kõige esimeseks
korralikumaks raamatuks, mille ise läbi lugesin oli mul tohutult paks laste piibel.
Olin toona umbes nelja-viiene ja muidugi olen mõelnud, et äkki olen nö ajupestud
ja pean usku enda elus tähtsaks, kuna seda mulle nii väiksena tutvustati. Ja
tõenäoliselt mingil määral küsivaks jään ma elu lõpuni, aga selles olen kindel,
et siin maailmas on mul kõrgem jõud kellele toetuda ja ma tunnen, et on
oluline, et ma Teda rohkem tundma õpiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar