Üht teist Marisest

Postitust lugedes soovitan kuulata Spotifyst Mellow Morningut!

Mõni truum lugeja ehk mäletab, kui kirjutasime siin blogis oma lemmikutest vanasõnadest. Sattusin toona internetist inspiratsiooni otsides sellise otsa „Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise“. Selle peale ütleksin kohe hea meelega „Maris Pedaja“. Sest kui ma olen pooltki nii töökas, laiahaardeliselt andekas, sihikindel, loominguline, ilus, vaimukas ja tore, siis võin endaga täitsa rahul olla.

Kui elu on viinud sind ristmikule ja kohe üldse ei suuda otsustada, milline rada ette võtta, siis küsi endalt „Mida Maris Pedaja teeks?“, sest üht ma võin öelda – mugavustsooni kinni sa ei jää ning sind ootab ees mitme elutee jagu seiklusi. Näiteks meie lühikeseks jäänud ühise toa jagamise ajal, vaatasin pealt, kuidas Marisel Saksamaale kolimisega järjest igasugu asju nässu läks. Küll ei jõudnud kirjad õigel ajal kohale ja kui lõpuks jõudsid, siis polnud Marisel veel uues linnas elukohtagi, kuigi minemasõit juba kuklasse hingas. Mõtlesin mitu korda, et mina oleks tema asemel jõudnud järeldusele, et ilmselgelt kõrgemad jõud seda plaani ei soosi ning jäänud TTÜsse, kus olid asjad juba mõnusalt sisse seatud. Aga mitte Maris. Tema läks lõpuni välja ja tohutu respekt selle eest! Ja noh, kui Saksamaad sai aasta aega juba nähtud kah, siis läks Maris üldse Norra – sest miks mitte?

See sihikindlus avaldub ka näiteks blogimises, sest Maris on enda oma pidanud juba Jumal-teab-mitu aastat ja mina kui sari-blogide-looja tean, et see on ikka väga raske. Ja kõige vingem selle blogi juures on veel see, et kui sa praegu neid imeilusaid pilte ja imetabaseid tekste  imetled, siis võid kindel olla, et poole aasta pärast on need veel paremad. Maris esitab endale aina huvitavamaid loomingulisi ja elulisi väljakutseid ning postituste teemad muutuvad aina põnevamaks, mõtted kindlamaks, kirjakeel isepärasemaks, pildid kaunimaks, seiklused põnevamaks – noh peegeldavad üleüldiselt Marist ennast.

Ühes üürikeses postituses on väga raske sellist nähtust nagu Maris piisavalt lahata. Kõik, kellel on au teda tunda teavad isegi, kui palju neil sellise inspireeriva ja vahva tegelasega vedanud on. Kunagi saan kindlasti seltskondades uhkeldada, et ma olen Maris Pedajaga lausa mägedes matkamas käinud. „Jah SELLE SAMA maailmakuulsa Maris Pedajaga, kes meie maailma toitumisprobleemid ära lahendas (või noh, mis iganes sa ette võtad. Maailma muudad sa niikuinii)“. 

Vanad sõbrad

Tänase blogiposti teemaks või ülesandeks oli ühendust võtta mõne vana sõbraga. Kuna telefoni teel rääkimist väldin ma üldiselt nii palju kui võimalik ja sattusin tänasel päeval niikuinii Tallinnasse külastama oma TTÜ-aegsed sõpru ning istume hetkel mu endise toakaaslase Polinaga ja meenutame vanu aegu, otsustasime välja kaevata mõned eelmisel aastal  jäädvustatud seigad. Algne plaan oli moodustada lühike TOP nimekiri, aga leidsime pilte liiga palju ja neid järjekorda ei oska kuidagi panna. (Olge mureta vötsime siiski kasutusele äärmiselt vähe pilte).

 1. Kõige esimene minust ja Polinast. Kohe näha, et midagi erilist on algamas. Klõps on tehtud diskreetse mata esimeses loengus.

2. Magamata, piisava eelvalmistuseta, segaduses, aga optimistliku meelega tudeng, kes on tulnud endast füüsika kontrolltöös parimat andma. Perfektne ülikoolielu kirjeldav pilt.

3. Rakendasime loengus ka praktilist ja strateegilist mõtlemist.

4. Siit meie akadeemiline allakäik algas. Esimene jämm, millest sai alguse lemmik ühika-traditsioon.

5. Inspireerivad disney printsessid vihikul, õpikutäis tarkust peas - nii me matemaatilise analüüsiga võitlesime.

6. Allnighter, red bull, kohv ja liiga palju materjali, mida pähe öppida - tundeid nii palju, et Polina hakkas veiderdama.

7. Tõestus, et vahepeal me magasime ka.

8. Kui kontrolltöö kohe hakkab ja teised kirjutavad grupichatis, kuidas nad klassiruumi juures närveerivad, näitasime meie Polinaga neile toetavalt ühikaelu kõige suuremat boonust - kuigi töö algab juba varsti, saame veel rahulikult voodis oma konspektid üle vaadata.

9. Tähistasime Polina liitumist filmiklubiga rohke heeliumiga.

10. Mõnikord lasime ka päris talentidel meiega jämmida. Antud jäätis on ka väga oluline meie sõprusloos.

11. Koidudiskol nautisime parimat baarimenüüd. Kohv, krõbinad piimaga, värskelt pressitud mahl, müsli - köik oli olemas. õppisime Polinaga ka žonglöörima.

12. Naiivsed tudengid, kes arvavad, et nende raskeim osa eeloleval ööl on kodutöö õigeks ajaks valmis saamine.

13. Ülalnimetatud tudengid mõned tunnid hiljem, vahetult pärast ühise patu tegemist, mis meid kõiki elupäevade lõpuni ühendab. Partners in crime ja armas rebane, kes meie rataste all endale lõpu leidis - sa elad siiani meie mõtetes!

ja Polina

Jutud kuldse sõbrannaga

Otsustasin ajas päris mitte nii kaugele minna, kui esimesed postitajad ning võtsin ühendust enda endise toakaaslase Elinaga. Ja juhtus see, mis pidi ehk me rääkisime täpselt 89 minutit ja 10 sekundit ning kõne lõpus leppisime kokku, et ilmselt oleks aeg taaskord kokku saada.

Mäletan juba ühiselamus elamisest, kuidas me suutsime Elinaga jutustada tunde seinast seina teemadel väga detailselt ning muidugi ka igasugu nalju kokku keerata. Kunagi ei jää ära ka naljad minu läila(cheesy)-mõtteviisi ja Elina õõsjalgsuse kohta (ärge küsige).

Olime just 80ndate stiilipeole minemas..

Kõike ei saa muidugi lolluseks keerata - Elinaga rääkimine mõjub alati ka motiveerivalt ja inspireerivalt. Rääkisime muuhulgas reisimisest ja unistuste sihtkohtadest ning ka trenni tegemisest, sest ohsapoiss, kui palju see tüdruk sporti teeb!

Elinale helistamine on super, sest võib kindel olla, et ta võtab toru ükskõik millisel tunnil seier ka tiksub, temaga rääkimine on väga lihtne ja mugav ning mis kõige olulisem, ta pakatab alati positiivsusest! xxxxx

Vana tuttav

Muusika

Tänase postituse eesmärgiks sättisime vanale tuttavale helistamise. Pean tunnistama, et see oli kirjutis, mis mul konstantselt meelest lipsas ning seda ka täna. Kuid juhus oli vägagi minu poolt ning täna, kui otsustasin oma Riia reisi haiguse ja tahtmatuse tõttu ära jätta ning vanemate juurde sõita, õnnestus mul istuda oma põhikooli klassiõe Piia kõrvale.

Alustuseks pean kohe mainima fakti, et üks meeledejäävamaid osakesi Piia juures olid tema uhked tumesinised lumehelvestega teravad geelküüned ning usun, et heitsin neile rohkem kui mitu korda oma pilku. Tunuds, et küünte kasutamist saab põimida ka oma teksti. Ma ei tea küll, kas ma kõlan nagu hullumeelne, aga nendel küüntel oli meie vestluses oma roll mängida.

Need olid umbes sellised.

Kuna tüdruk elab siiani Rannus, minu ja Katrini kodukohas, siis sain esiteks natuke kõigi elusaatustest teada ning oma vana kooli tegemistest ning õpetajatest, kes on kõik juba lahkunud ja kes juurde tulnud. Tuleb tunnistada, et viimane teema on mu kodukohas ääretult tuline: õpetajaid lastakse vägagi äkiliselt lahti ning uusi on raske leida, sest Randu kolimine pole nii populaarne. Ning lood uutest õpetajatest on ääretult intrigeerivad. Peaks vist ise õpetajaks õppima, siia ürgsusesse naasma selliste lugude peale ja noori nende õigete nimedega hüüdma. 😄😄
Aga näis, et Piia on oma otsa turisminduses leidnud ning kui olime koos söönud pirukaid, tunnise bussireisi koos veetnud ning meie talle koju küüti andnud, jätsime kiirelt lehvitades hüvasti.

Helista...

Meeleolumuusikat 

Tänase postituse raames seadsime endile eesmärgiks mõne vana tuttavaga jutuotsale saamise. Otsustasin helistada oma põhikooliaegsele klassijuhatajale.

Kõne oli lühike ja konkreetne, kestes täpipealt ühe minuti. Valisin ta numbri tegelikult juba Norras, kui isale lennujaama vastu sõitsin. Tema otsesele küsimusele, millal Eestis maandun, vastasin, et kaheksateistkümnendal. "Astu siis üheksateistkümnendal läbi," pani ta ilma suurema keerutamiseta agaralt ette. Plaan tundus hea, nii et täna oma sammud vanasse koolimajja seadsingi. 

Tänane pilt kõneleb kurva loo sellest, kuidas mul üldse uusi fotosid ei ole (aga peaks tegema!)

Tegemist oli igati positiivse kogemusega! Õpetaja oli täpipealt nõnda armas ja soe kui teda mäletasin. (Käisin tema koduklassis istumas ka aasta eest.) Lubasin aasta pärast kindlasti uute lugudega naasta.

Hiljem sai Mariiga käidud Treffneriski, kuna vajasime vennalt toavõtmeid. Teel sinna kohtusime põhikooliaegse bioloogiaõpetajaga. Ja kooli jõudnud, puhusime juttu kirjandusõpetajaga, kellega leppisime uue aasta alguseks kokku kohvikukülastuse. Tundub, et oli edukas õpetajate päev!

Surmakuupäev vs Surmapõhjus

Täna peame valima – kas tahaksid pigem teada oma surma põhjust või kuupäeva. Kuna postitan viimasena ja sain võimaluse lugeda enne läbi kõigi teiste postitused, olen ma väga üllatunud, sest arvamus läheb mul üldisest lahku.

Nimelt on mul vikatimehele üks ekstra soov peale selle, et ta oma tulekuga ikka võimalikult kaua aega võtaks – üllata. Kui filmides või ka päriselus näen situatsioone, kus inimesele öeldakse, et tal on veel jäänud teatud arv kuid elada, mõtlen ma alati, et milline õnnistus on elada teadmatuses kuna see saatuslik päev kätte jõuab. Sest kui ma teaks, et ma suren näiteks kümne aasta jooksul, ei oleks mul mõtet oma praeguste eesmärkide poole pürgida, kuna need võtavad kindlasti kauem aega. Kui see oleks 20 aastat, ei saaks ma kindlasti kunagi lapsi, sest ei tahaks neid jätta emata. 30 aastat ja ma tõenäoliselt korjaks kõik võimalikud mõtted-plaanid ühele taldrikule ja surekski 50 aastaselt kurnatuse tagajärjel südameinfarkti. 40 aastat ja ma hakkaks juba mõtlema, et aega nii palju, et mine tea, ehk hakkan veel venitama. Ma kardan, et teadmine oma surmakuupäevast lämmataks selle kõhutunde, mille järgi ma oma elu siiani ja loodetavasti ka edaspidi seadnud olen.

Kui ma teaks surmapõhjust ja selleks oleks mõni igapäevasem õnnetusjuhtum, ei usu ma siiski, et mind valitseks pidev paranoia autoteed ületades, aga näiteks vähk või kopsupõletik annaks võimaluse nautida igasugu ekstreemsusi ilma suurema hirmuta.

Üldiselt on minu puhul tegemist väga egoistliku valikuga, sest leinaja vaatevinklist olen näinud vikatimehe poolt nii üllatusvisiite, kui ka nö kokkulepitud külastusi. Ning olen alati mõelnud, et kui lahkujale endale on lihtsam minna kiirelt, siis lähedastel on kergem, kui saavad mõtet enne seedida ja oma hüvastijätud ära öelda.

Küll me oleme õnnelikud, et me ei pea kumbagi neist ette teadma.

Date vs cause of death

Muusika

Tänase postituse lahend oli minu jaoks üsnagi lihtne: valiksin pigem teadlikkuse oma surmahetkest kui põhjusest. Muidugi oleks põnev teada, mis ees on ootamas ning kui teised põhjused mulle otsa peale ei tee, siis nendega oma elus mängida, kuid siis jõudsin oma mõttelõngaga sinnamaale, kus mõistsin, et lõpplahend põhjusel saab nii või naa sama olema. Miks siis muretseda eesoleva autoõnnetuse, vähi või pikema une pärast?

Nüüd aga tahaksin selle morbiidse jutu lõpetada ning asuda surmakuupäeva eeliste kallale. Esiteks, saaksin muidugi teha ära kõik asjad, mis mul praeguses bucket listis asetsevad. Saaksin  lugeda kõik raamatud, mida olen alati tahtnud lugeda, filmid/sarjad emmata, kõik riigid külastada, millest mõtetes lahti lasta veel ei suuda, ning öelda muidugi oma hüvastijätud. Ja muidugi, tagasi morbiidsusesse langedes, oma matused korraldada. Ja muidugi ühe võimsa lõpupeo. Kus mängiks just meeleolumuusika pala ning kus saaksin oma sõlradega hüvastijätud teha.

Lisaks, mõtlesin ka, et põnev oleks sellel teemal ka vanavanematega arutleda. Ma ei tea, kuidas on teil oma vanaaemade ja vanaisadega, aga surmateema on üks minuomade lemmikteemasid ning taolisest vestlusest nad kindlasti ära ei ütleks.