Tänase postituse dilemma - kas sooviksin teada pigem oma surma kuupäeva või põhjust - ei tekitanud minus sügavat arutelu, vastuseisu ja iseenesega sõdimist. Vastus tuli üsna kergelt.
Ma valiksin kuupäeva. Ehkki pidev countdown alateadvuses ajaks mu tõenäoliselt suurde ärevusse, vabiseksin veel kordades rohkem, kui teaksin üksnes oma surma põhjust. Üks asi oleks teada, millal oma maisest kestast lahkun. Sootuks teine asi oleks teada, kuidas. Kui esimese puhul läheksin tõenäoliselt kurikuulsa kuupäeva saabudes üha enam närvi (või mine sa tea, ehk aitab kuupäeva omaksvõtmine just olukorraga leppida?), siis teisel juhul oleksin pingul kui pillikeel terve elu. Hüpoteetiliselt nüüd: saaksin näiteks teada, et suren avariis, ei suudaks ma end elu sees üheski transpordivahendis lõdvaks lasta. Saaksin teada, et sureksin noahaavadesse pussitamise tagajärjel, heidaksin terve elu tänaval kõndides enda ümber paanilisi pilke. Jne.
Mulle näib, et oma surmakuupäeva teadmisel on veel mõned eelised. Jälle hüpoteetiliselt: kui teaksin, et mingil kindlal kuupäeval on minek, saaksin oma plaanid ja elukäigu selleks hetkeks kokku koondada. Mu elu lõppeks fermaadiga toonika kolmkõlasse, mitte järsult kuskil teose keskel Allegretto's. Ühtlasi arvan, et kuupäeva teades oleks mul endal natuke võimalusi oma surma põhjuse määramiseks. Võtame sellesama pussitamisnäite: kui ma ikka inimtühjal tänaval noahoopidesse surra ei soovi, siis sel saatuslikul päeval (või ööl) tühjadele tänavatele kolama ei läheks. Kui tunnen hirmu uppumise ees, siis sel päeval laeva ei roniks. Jne. Teeksin hoopis midagi, mis soodustaks mulle aktsepteeritavat lahkumisviisi. Näiteks kutsuksin sõbrad külla ja korraldaksin suure komöödiaõhtu, et panustada maisest kestast lahkumisele naerukrampide tõttu.
Morbiidsete mõtete tasakaalustamiseks üks värvikirev ja elujaatav jäädvustus!
Loodetavasti ei võtnud postitus kellegi jaoks liiga süngeid toone. Tegelikult on kõik ju tore ja hästi: varsti on jõulud ja mina jõuan juba õige pea koju!! (Kui tee peal just autoavariisse ei jää muidugi.)
*Ma tean küll, et tänase postituse meeleolumuusika on siit juba mitu tiiru läbi käinud, ent kuna tegemist on tõesti paganama hea looga, ei suuda ma panna vastu soovile seda ka ise jagada!
Hea lauluvalik!!!! Ja ma millegipärast arvan, et kui sa teaksid kuupäeva ja see oleks ütleme 2061 ehk 74-aastane Maris, siis ma panustaks sellele, et jäänud 54 aastaga oled sa juba enam-vähem zen, nirvaanas ja leppinud olukorraga. (Kuigi ma olen päris kindel, et sa elad kauem.) Ja sellise morbiidse noodiga, toredat kodumaale jõudmist! Näeme varsti! :)
VastaKustutaHahahaaa, ma selles pikas elus väga kindel ei oleks, aga Nirvaanasse loodan ikka jõuda! :D
KustutaTänud, Kats, vartsi näeme!!!