06.12.16

Meri, mets või mägi?

Veetsin poolteist aastat tagasi Katsiga idüllilise suvepäeva Sillamäel, mil ta pani mu pealtnäha võimatu dilemma ette: kas ma eelistan metsa või merd? Möödus umbes aasta, kuid see küsimus käis mul kannul, aeg-ajalt pikaks ajaks unustuste hõlma vajudes, siis jälle esile kerkides. Kumba siis????
Lõpuks jõudsin järeldusele: minu jaoks võitis mets. Mets on turvaline, mets pakub varju ja pelgupaika, mets korrastab mõtteid ja laeb akusid. Seda viimast teeb mõistagi ka meri, kuid tema on salakavalam ja ohtlikum, piiritum ja hoomamatum. Võib-olla saigi viimane saatuslikuks: mere salakavalusega suudan leppida, aga fakti, et ma ei mõista ta piire, on juba raskem seedida.  

Ja siis tuli Norra oma mägedega, tutvustades mulle täiesti uut dimensiooni, millest mul varem aimugi polnud. Kõrgused, silmapiir, uued vaated ja perspektiiv! Ma ei suuda mägesid endiselt veel iseenesestmõistetavana võtta. See on toonud mu aga veelgi raskema küsimuseni: mägi või mets???
Vastus ei tulnud sugugi kergelt, kuid usun, et kaldun siiski rohkem metsa poole. Põhjus jällegi selles, et mäed on salakavalad, radikaalsed ning võimelised hetkega matkalise elu põrguks muutma (udu, tuul, temperatuur, sademed). Mets seevastu - nagu juba välja toodud - kätkeb endas kõike vastupidist. See on natuke nagu metafooriline ema süli, kuhu maailma julmuse eest peitu pugeda. (Ja võib olla on just see süli tasakaaluvihiks kaalukausil, mille teisel pool asetseb mu salakavalust ja radikaalsust otsiv loomus.) 
Aga milleks üldse valida tuleb, kui Norras saab kõike - metsa, merd ja mägesid - korraga?

PS! Kui keegi küsima peaks, kuhu ma selles võrrandis raba mahutaksin, siis annaksin lõplikult alla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar