Tänase postituse eesmärgiks sättisime vanale tuttavale helistamise. Pean tunnistama, et see oli kirjutis, mis mul konstantselt meelest lipsas ning seda ka täna. Kuid juhus oli vägagi minu poolt ning täna, kui otsustasin oma Riia reisi haiguse ja tahtmatuse tõttu ära jätta ning vanemate juurde sõita, õnnestus mul istuda oma põhikooli klassiõe Piia kõrvale.
Alustuseks pean kohe mainima fakti, et üks meeledejäävamaid osakesi Piia juures olid tema uhked tumesinised lumehelvestega teravad geelküüned ning usun, et heitsin neile rohkem kui mitu korda oma pilku. Tunuds, et küünte kasutamist saab põimida ka oma teksti. Ma ei tea küll, kas ma kõlan nagu hullumeelne, aga nendel küüntel oli meie vestluses oma roll mängida.
 |
| Need olid umbes sellised. |
Kuna tüdruk elab siiani Rannus, minu ja Katrini kodukohas, siis sain esiteks natuke kõigi elusaatustest teada ning oma vana kooli tegemistest ning õpetajatest, kes on kõik juba lahkunud ja kes juurde tulnud. Tuleb tunnistada, et viimane teema on mu kodukohas ääretult tuline: õpetajaid lastakse vägagi äkiliselt lahti ning uusi on raske leida, sest Randu kolimine pole nii populaarne. Ning lood uutest õpetajatest on ääretult intrigeerivad. Peaks vist ise õpetajaks õppima, siia ürgsusesse naasma selliste lugude peale ja noori nende õigete nimedega hüüdma. 😄😄
Aga näis, et Piia on oma otsa turisminduses leidnud ning kui olime koos söönud pirukaid, tunnise bussireisi koos veetnud ning meie talle koju küüti andnud, jätsime kiirelt lehvitades hüvasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar