Tänase meeleolumuusika näol on tegemist Skandinaavia jõululauluga, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 18. sajandil. Soovitan tungivalt kuulata - midagi nii siirast ja rahulikku pole mu teele sattunud juba pikka aega.
Kui peaksin sellesama laulu teisendama mingiks tegevuseks, oleks selleks kindlasti seljatatud cabin trip. Ilmselt võlus mind meie retke primitiivsus - seesama, mis kumab läbi ka sajanditetagusest meloodiast. Külmast kangetena oma onnikesse saabunud, asusime kõigepealt küttepuid raiuma, välikäimlani teerada rookima ja gaasipliidi kohal lund sulatama (ainult füüsilise töö kaudu leiad lunastuse, lausus preester Vanapaganale). Pimeduse tihenedes tõmbusime onni, süütasime küünlad ja õlilambid. Sellegipoolest ei suutnud me hämarusse mähkumist täielikult vältida. Sellest polnud aga lugu, sest nõnda oligi mõnusam. Istusime villastes kampsunites diivanil, rääkisime oma perekondade jõulutraditsioonidest ja jätsime kaneelirullid veidi liiga pikaks ajaks ahju (samamoodi ühe villase soki kamina peale). Leidsime ka grammofoni koos aukartustäratava vinüülikollektsiooniga!
Teise advendi hommikut tervitasime toeka hommikusöögiga, millele järgnes kelgutamine ja lumememmede ehitamine. Siiras rõõm, mida tundsin, meenutas mulle, et lihtsuses peitub võlu. Jõulud olgugi võimalikult lihtsad, fookuses seisku kallite inimestega veedetud kvaliteetaeg, mitte kihk saada endast kuusepuu kõrval võimalikult vapustav pilt, et Instagrami-maailmale häid pühi soovida. Tundub ju lõpmatuseni leierdatud tõeterana, ent kuni endal mingi klõks peas ära ei käi, seni vist ka kohale ei jõua. Minul nüüd jõudis.
(Kui peaksite mu feed'il siiski 24. detsembril mingit "häid pühi, armsad"-stiilis posti nägema ja tulete siia aru pärima, leiate eest vaid tühjuse. Blogimise võlu seisneb suuresti selles, et ajalugu on võimalik georgeorwellilikul kombel muuta ja üle kirjutada - vastavalt parajasti hinges valitsevatele tundmustele.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar