Surmakuupäev vs Surmapõhjus

Täna peame valima – kas tahaksid pigem teada oma surma põhjust või kuupäeva. Kuna postitan viimasena ja sain võimaluse lugeda enne läbi kõigi teiste postitused, olen ma väga üllatunud, sest arvamus läheb mul üldisest lahku.

Nimelt on mul vikatimehele üks ekstra soov peale selle, et ta oma tulekuga ikka võimalikult kaua aega võtaks – üllata. Kui filmides või ka päriselus näen situatsioone, kus inimesele öeldakse, et tal on veel jäänud teatud arv kuid elada, mõtlen ma alati, et milline õnnistus on elada teadmatuses kuna see saatuslik päev kätte jõuab. Sest kui ma teaks, et ma suren näiteks kümne aasta jooksul, ei oleks mul mõtet oma praeguste eesmärkide poole pürgida, kuna need võtavad kindlasti kauem aega. Kui see oleks 20 aastat, ei saaks ma kindlasti kunagi lapsi, sest ei tahaks neid jätta emata. 30 aastat ja ma tõenäoliselt korjaks kõik võimalikud mõtted-plaanid ühele taldrikule ja surekski 50 aastaselt kurnatuse tagajärjel südameinfarkti. 40 aastat ja ma hakkaks juba mõtlema, et aega nii palju, et mine tea, ehk hakkan veel venitama. Ma kardan, et teadmine oma surmakuupäevast lämmataks selle kõhutunde, mille järgi ma oma elu siiani ja loodetavasti ka edaspidi seadnud olen.

Kui ma teaks surmapõhjust ja selleks oleks mõni igapäevasem õnnetusjuhtum, ei usu ma siiski, et mind valitseks pidev paranoia autoteed ületades, aga näiteks vähk või kopsupõletik annaks võimaluse nautida igasugu ekstreemsusi ilma suurema hirmuta.

Üldiselt on minu puhul tegemist väga egoistliku valikuga, sest leinaja vaatevinklist olen näinud vikatimehe poolt nii üllatusvisiite, kui ka nö kokkulepitud külastusi. Ning olen alati mõelnud, et kui lahkujale endale on lihtsam minna kiirelt, siis lähedastel on kergem, kui saavad mõtet enne seedida ja oma hüvastijätud ära öelda.

Küll me oleme õnnelikud, et me ei pea kumbagi neist ette teadma.