Meri, mets või mägi?

Ma arvan, et selle trilemma lahendamise raskust polegi mõtet kirjeldada. Kui me Oktoobris Marisel Bergenis külas käisime, nägime ühel matkal just täpselt seda perfektset vaadet – mäed, mets ja meri. Ma mäletan, et küsisin seal ka Mariselt ja Anult, mille neist nad siis ikkagi valiksid. Seda, mis ma ise vastasin enam kahjuks ei mäleta. Aga nüüd tagantjärele mõeldes valiksin mäed.

Võibolla on asi selles, et olen oma issi tütar ja eelnimetatu oli omal ajal enda rühmaga mägironimises lausa juunior maailma meister (või midagi sellist). Võibolla on asi selles, et inimene tahab ikka seda, mida tal ei ole ja kuigi tõelise patrioodina olen munamäe üle väga uhke, kahvatub see siiski Eesti metsade ja mererandade kõrval. Võibolla on tegemist sellega, et mu kõige lemmikumad riigid, kuhu olen sattunud, on Norra ja Luksemburg ning mõlemast on eredaimalt meeles mägised teed. Võibolla on asi aga selles, et pole paremat tunnet, kui pärast rasket ülesmäge matka maha istuda ja vaadet nautida.

Igatahes vähemalt praegu jääb vastuseks mägi. Kuigi kui merearmastusena arvestada mu kiindumust laevade ja nendega sõitmise vastu, võib kaalukauss pöörduda.