Tänase postituse lahend oli minu jaoks üsnagi lihtne: valiksin pigem teadlikkuse oma surmahetkest kui põhjusest. Muidugi oleks põnev teada, mis ees on ootamas ning kui teised põhjused mulle otsa peale ei tee, siis nendega oma elus mängida, kuid siis jõudsin oma mõttelõngaga sinnamaale, kus mõistsin, et lõpplahend põhjusel saab nii või naa sama olema. Miks siis muretseda eesoleva autoõnnetuse, vähi või pikema une pärast?
Nüüd aga tahaksin selle morbiidse jutu lõpetada ning asuda surmakuupäeva eeliste kallale. Esiteks, saaksin muidugi teha ära kõik asjad, mis mul praeguses bucket listis asetsevad. Saaksin lugeda kõik raamatud, mida olen alati tahtnud lugeda, filmid/sarjad emmata, kõik riigid külastada, millest mõtetes lahti lasta veel ei suuda, ning öelda muidugi oma hüvastijätud. Ja muidugi, tagasi morbiidsusesse langedes, oma matused korraldada. Ja muidugi ühe võimsa lõpupeo. Kus mängiks just meeleolumuusika pala ning kus saaksin oma sõlradega hüvastijätud teha.
Lisaks, mõtlesin ka, et põnev oleks sellel teemal ka vanavanematega arutleda. Ma ei tea, kuidas on teil oma vanaaemade ja vanaisadega, aga surmateema on üks minuomade lemmikteemasid ning taolisest vestlusest nad kindlasti ära ei ütleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar