Kulla tuleviku-Maris

Kirjutan sulle pikkade dekaadide tagusest ajast, mida ehk veel ähmaselt mäletad: täpsemini aastast 2016. Põhjus, miks veidi kahtlesin, et see aeg sul veel meeles on, ei ole kohe kindlasti seotud su ähmastunud mäluga - oh ei! Vahepealsete aastate jooksul on lihtsalt juurde tekkinud nõnda palju väärt mälestusi, mida hallata!!

Mind ja sind lahutavad mitmed tähenduslikud verstapostid. Oled kirja saamise hetkeks kindlasti...

*seljatanud eriti laheda cabin trip'i, et oma Norra semestrist viimast võtta,

*rännanud maailma risti-põiki läbi,

*õppinud tundma hordide viisi põnevaid inimesi (kuid samal ajal säilitanud sõprussuhted, mis tähendasid sulle palju kahekümneselt),

*lugenud virnade viisi raamatuid, külastanud lugematul hulgal teatritükke,

*võtnud ette ekstreemseid matku ja katsetanud seekaudu oma füüsise piire,

*leidnud enda kõrvale unistuste kaaslase, kes on suurepärase huumorisoonega, iseseisev, tark, hooliv, põlvist nõrgaks võtvalt hea välimusega, empaatiavõimeline, teravmeelne, tugev, hell, avatud, aus, siiras ja seiklusjanuline (kas sa kohe praegu ei tahaks mulle väikest vihjet läkitada, millise nurga peal sellise otsa komistasid??),

*kujundanud eelmises punktis mainitud kaaslasega oma unistuste kodu, mille katus on kaetud päikesepaneelidega, millest poole moodustab klaasist kasvuhoone tomatite-viinamarjade-basiilikuga ning mille keskmes troonib hiiglaslik leilisaun - mõistagi asub mägijärv (sest maja paikneb kõrgel mägedes) kohe maja kõrval,

*õppinud tšellot mängima, nii et saad teisipäevaõhtuti oma kaaslasega musitseerida (tema mängib kontrabassi),

*omandanud täiesti soravalt saksa keele,

*kasvatanud suuri karuseid koeri ja hulga kavalaid kasse, sõlminud sõprussidemeid maja taga metsas (jah, mäenõlvad on kaetud ju metsaga) pesitsevate hirvede ja tihastega,

*kasvatanud üles hulga naerusuiseid lapsi, kes polnud titeeas kunagi palavikus ega paugutanud teismeeas uksi,

*kudunud igaks talveks keerukaid palmikutega kampsuneid oma lastelastele, kes neist alatasa välja kasvama kipuvad,

*tundnud igal õhtul magama heites siirast tänu ja hommikul suurt ootust algava päeva ees.

Eks ma katsun sinuga sammu pidada! Võtan selle listi esimese punkti ette juba homme, veetes öö ilma elektri ja internetita keset Norra metsikut (ja loodetavasti lumist?) loodust. Ülejäänud punktidega läheb veidi kauem aega. Ega ma päris kindel pole, kuidas sinna ülalpool kirjeldatud idüllilisse sadamasse jõuda - eks ma improviseerin jooksvalt. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis üksinda kaheksakümneselt kuskil ühetoalises katusekorteris lõpetamine poleks ju samuti väga hull... Eeldusel, et basiilik ning kass jäävad!

Tean, et sul on minust palju pilte, kuid minul sinust mitte ühtki. Otsustasin selle vea aging booth'i abil parandada! Tema andmetel hakkavad mu tuleviku-selfie'd välja nägema sellised nagu üleval kujutatud. Mis ma ikka kosta oskan! Tundub, et kuni ma keele demonstreerimise kombe kõrvale jätan ja naeratan, on asi korras - mul on tulemas ju täitsa sõbraliku ja helge vanainimese kortsud (sellise laseks bussis istuma küll!).

Ainsana pani mind muretsema kurb tõsiasi, et aging booth'i väitel kajastavad need fotod mind viiekümnesena - ise loodan siiralt, et äpp pani umbes kolmekümne (või veel parem, neljakümne) aastaga puusse. Enne oma kaheksakümnendat juubelit ma küll ühtki helge vanainimese kortsu oma näos näha ei taha!

Jõudu ja jaksu, ole maru!

Sinust veidi noorem ja lollim