Üks parimaid ettevõtmisi 2016. aastal on kindlasti olnud laulukirjutamiskatsumus (ohoh, mis sõna) Eveliniga. Viimane on selles ka tohutult andekas. Samal ajal kui mina vaevu viimasel minutil laule kokku taon ning sõnad aeg ajalt laiali lendavad. Kuid ega selles hea olemine polegi eesmärk 😄.
Sellegipoolest, võib vist julgelt öelda, oleme mõlemad nautinud oma mõtete kirja panemist ning viisistamist ja see on üks põhilisemaid asju, mida olen õppinud - loomeprotsess on trenn. Nii nagu tuleb teivashüppes lati ületamiseks seda proovida tuhandeid kordi, tuleb ka mõnusa kirjatüki loomiseks kirjutamist mitmeid ja mitmeid kordi treenida.
Ma ei oska küll Evelini poolt rääkida, kuid tuleb tunnistada, et Elizabeth Gilberti kombel igapäevaselt kirjatükkide kirjapanek pole minu jaoks just kergemate killast. Ma ei tea, kas asi jääb lugematuse taha või ongi kunstiloome asi, mis minu puhul toimib vaid aeg ajalt dramaatilisemate sündmuste ajel. Just perioodidel, mil ise elus eksin või keegi mu tundeid otsustab riivata, siis on laulud palju kergemad tulema ning olen ise ka pärast nendega palju rahulolevam ning võin isegi neid uuesti kuulata.
Aga arvatasti võib tulevikus oodata sulest ka kergemaid laule, kus lahkan oma vaba hinge probleeme, liigset kehakaalu, pikki järjekordi ning vinnide rohkust. Võib-olla. Ükskord sain äärmiselt armsa kommentaari osaliseks, kui üks mu tuttav kuulas "Leave the Dancefloori" ning kirjutas mulle personaalselt, kuidas tema arvates ob mu muusika nauditavalt aus. Just selle sõnaga kirjeldaksin ise samuti oma muusikat.
Siia lõppu lisaksin veel oma tuttava lause: "Ära kunagi lase muusikal oma hinges kustuda." Kuigi ees on ootamas viimane nädal, muusikakirjutamine pooleli kindlasti ei jää.
Ja Justin Bieberi lause, mida Eveliniga enda mantrana õhtuti muusikat kirjutades kordame :"My sh*t is dope." Isegi kui see on täielik rämps.
Homseni,
Krista
Loomeprotsess on trenn - nõustun täielikult!! Ühtlasi lisan, et olen väga-väga vormist väljas. Olete koos väga inspireerivad, aitäh mõlemale.
VastaKustuta