Sellel päeval ootas meid ees selline tähtis sündmus, nagu TÜVKA avaaktus, olime pannud ennast pidulikult riidesse. Vahest oli see viisakas riietus olukorrale iroonia lisamiseks, sest nägime tol hetkel üsnagi intelligentsed välja. Kogunesime hommikul kõik koos kööki, kuna keegi ei tundnud ennast uues kodus piisavalt mugavalt, et tahaks üksi ühisköögis süüa teha. Otsustasime teha kamba peale putru. Ma ei mäleta, kas põhjuseks oli tõesti pudru isu või lihtsalt see, et meil polnud absoluutselt midagi muud süüa, aga millegipärast me sellise riskantse otsuse vastu võtsime. Peale söögi välja valimist tekkis veel üks diskussioon teemal, kas teha soolast putru või magusat. Moosi või muu sarnase puudumisel otsustasime soolase kasuks. Nii siis hakkasid kolm üsna kogenematut tudengit endale soolast putru keetma. Asjad ei läinudki nii halvasti, kuni kellelgi tuli pähe, et võiks pudru sisse panna ka pipart, sest soolase toidu peale käib ju ikka pipar ja sool. No kui puder valmis sai oli meil kaks avastust: esiteks oli see puder äärmiselt halb ja teiseks, et seda oli hästi palju. Kuna aeg tiksus turjal, mõtlesime, kuidas seda vähegi söödavamaks teha ning vahendite puudusel otsustasime juurde lisada singi, tomati ja toorjuustu. Toit söödud, koristasime enda järelt ära ja teesklesime, et siin köögis pole midagi valesti läinud.... Selles loos ei kajastu küll Ragne imeline kokkamisoskus, mida sageli imetlenud olen. Küll aga näitab see lugu suurepäraselt, et mõne puhul ei aita ka NII NII kõrge vanus ning et tarkus pole enda teha. Soovitan veel panna kõrva taha, et see väljend on igas töös leidub alati üks suhrutükk, mitte pipratükk. Aga Ragne, sulle soovin paljusid imelisi toidukordi, kainet mõistust igasse olukorda ning jätkuvat tudengielu nautimist! Hüva vananemist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar