Esivanemad vs Järeltulijad

Kujuta ette, et ärkad hommikul üles ja su toas on üks veider (äkki näiteks teleofoniputka sarnane) seadeldis, astud sinna sisse ja näed kahte nuppu. Üks nupp viib sind mõnisada aastat tagasi eksklusiivsele ajaloohõngulisele reisule sinu vana-vana-vana-vana-vana-vanemate juurde ja teine nupp lennutab su hoopis eksootilisse ja tundmatusse tulevikku, kus ootavad sind külla su lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapsed. Vajutada saad ainult ühte nuppu. Kumma valiksid?

Mõlemale reisule võtaksin oma elu kirjeldamiseks kaasa selle pildi

Ma olen seda mõtet nüüd mõlgutanud pikalt nii üht kui teistpidi, kuid üldiselt valiksin ma vist siiski selle teise nupu, riskides sellega, et ma otsustan oma elu jooksul, et ma ei tahagi lapsi (või otsustavad nii minu lapsed) ja kohale jõudes, saan uhkes üksinduses tulevikus muljetada. Aga oletame nüüd, et seda ei juhtu. Ma ei usu, et ma oma lapse...lastes enam endaga mingeid jahmatavaid sarnasusi leiaks (sest meie globaliseeruvas maailmas, on minu üsnagi retsessiivsed geenid mitte kõige jätkusuutlikumad). Siiski oleks äärmiselt põnev uurida, näiteks millist muusikat, toitu, riideid, kunsti, olustikku tulevik endas hõlmab. Küsida neilt, mida ja keda nad meie ajastu kohta mäletavad ja üritada vastata neid painavale küsimusele „Kuidas Trump presidendiks sai?“ ilma pisarat poetamata. Võibolla uuriks mõne uuema leiutise kohta, et see tagasitulles ise ära teha ja elu lõpuni raha kuhjadel logeleda (siinkohal tuleb meelde üks film, millest ma ei mäleta muud peale selle, et Mr. Beani näitleja rändas ajas tagasi, nägi Shakespeare’i ja küsis talt autogrammi. Kui ta lõpuks oma aega tagasi jõudis ja oma kaaslastele vaimustunult rääkis, kellega ta just kohtunud oli, ei kõlanudki nimi teistele tuttav. Ühele meenus lõpuks, et Shakepeare olla pastapliiatsi leiutanud. Siis avastas Bean, et oli autogrammi küsides pastaka tõesti tema kätte unustanud. Lõbus lugu, ma tean.)

Nii palju siis minu valikust ja ühest Atkinsoni filmist. Mis teie valiksite?