Iga kord kui oleme oma blogiseltskonnaga kirjutanud külalisposte, siis tunnen, et alati oleme ära suutnud nihverdada nii, et mina ja Katrin pole pidanud üksteisest teksti looma. Sel aastal on aga kõik teisiti. Me kirjutame üksteisest.
See on ühtlasi mitte ainult üsnagi telgitagune teema, vaid ka pinge, kuidas mahutada siia, 800 sõna sisse peaaegu 21 aastat mälestusi? Seda enam, et elame koos ning nüansse jagada leiaks palju, kuid kas alustada lausest "anna andeks, et vahel nõud pesemata jätan, see ei tähenda, et ma sind vähem armastan"??
Esimene asi, mille sinu puhul enam vähem meeldivaks (????!!!###) märgin on võime tunnetest rääkida (õõh, jah, ma vist kõlan nagu mingisugune peast põrunu hetkel, eks? Eestlased ja tunnetest rääkimine pole just võrdusmärgi all). Maailm, mis mulle terve elu on üsnagi võõraks jäänud ning Riias isegi võimendus, on sinu eeskujul natukene taastunud ning, muidugi isekalt, ka minu elukvaliteeti päris kindlasti parandanud. Loodan, et ka sinu oma.
Teine asi, mis mulle pähe kargab järgmiseks, on sinu sihikindlus. Mäletan juba 9. klassis, kuidas sa, erinevalt kõigist teistest, mingil kindlal põhimõttel keeldusid tegemast omale Facebooki kontot. Või kuidas sa alla andmata 7-aastaselt mu haardest ust lahti üritasid tõmmata ja kuigi sul see alati kergema kaalu tõttu ei õnnestunud, siis sihikindluse punktid on kindlasti varnast võtta. Ja muidugi mäletan seda kõnet, kui mulle Riiga helistasid, mainimaks, et sõitsid taksoga kooli eksamit tegema, kuigi hommik oli su maomahlad haiguse tõttu eemaldanud.
Kolmandaks mainiksin kindlasti meie ühise suure toiduarmastuse. Kui on keegi, kellega saaksin arutleda teemadel "maitsev kohv" või "mida kõike võiks kodus kokata" või "kas teeme pannkooke" või "mis on parimad toidukohad Tallinnas", siis see oleksid kindlasti sina. Ja noh, eelviimase küsimuse vastus võiks ikka palju rohkem "jah" olla.
Neljandaks on salapära. Olen alati oma maailma näinud kuidagi mingisuguse visiooni järgi, kuid kui sinu valikute mustreid jälgin, ei leia mingeid seoseid. Ma ei tea, kas asi on sellest, et mu kaugus vaatamisel on liialt suur või on su mustril pikemat sorti kude, mille kujutis ilmub alles lõpus, kuid tõsi on see, et hoiad põnevust üleval igapäevaselt. Ükskõik, kas see siis tähendab SÜSNK-i koosolekule tõtates või ÜSNK-i jõulupeolt muljeid vahendades (ausalt, need organisatsioonide nimed on kõik ääretult sarnased. Peaksin vist mainima, et need kaks siin postituses on mõlemad minu välja mõeldud. Aga ainult igaks juhuks:)).
Last but not least, tahaksin kiita veel sinu imetlusväärset töökust. Öine õppimine, organisatsioonitöö, kodune koristus, teiste aitamine või ärakuulamine on vist vaid harva tekitanud ülevoolavat tunnet, et seda on vahel liialt palju, kuid nii palju kui mina olen näinud, oled sa sellest alati edukalt üle saanud.
Ei jõua ära oodata, mida lõpuks oma eluga peale hakkad. Olgu selleks siis Aafrikas laste eest hoolitsemine või inimeste parodeerimine Edgar Savisaare maneeriga, siiski soovin sulle elus veel suuri reise, seikleja, ning loodan, et eesootav elu hõlmab ikka minuga tunnetest rääkimist ning kaksikute vimkasid. Viimaseid on liialt vähe olnud.
Ilusad pildid :)
VastaKustutaSuur tänu!!
Kustuta