Näib, et mul on au minu, Evelini, Krista ja Katsi (edaspidi blogisõprade) järjekordne blogmas avada! Tähendab see, et kavatseme juba kolmandat aastat järjest vapralt jõuludeni välja iga päev uusi postitusi toota. Loodan järgneva 24 päeva jooksul talletada mitmeid jõuluootust täis hetki, kuid plaanin heita valgust ka argisematele teemadele, lahata paradoksaalseid küsimusi ja pakkuda niisama meelelahutust. Olen väga põnevil!
Uudistest veel nõnda palju, et sel aastal toimetame esmakordselt ühises blogis. Loodetavasti motiveerib säärane kontsept veelgi nobedamalt kirjutama. Pean tunnistama, et veel enam kannustab mind muidugi selleaastane karistus (meenutagem mulle, miks me neid igal aastal endile välja mõtleme??). Siinkohal kuulutan kõigile, et kui peaksin blogimises päeva vahele jätma, võite kõik open mic'ile tulla, kus astun üles esinejana. (Reaalsuses seda mõistagi ei juhtu, sest kavatsen iga päev siiski eeskujulikult kirjutada - sain vist just vastuse, miks me nende karistustega vaeva näeme!)
Sellega mu tänane jutt piirdubki, kuna kokkulepitud teemaks oli blogmas'i sissejuhatamine. Homsest läheb alles tõsiseks kirjutamiseks, nii et pange vaim valmis! Mõistagi tuleb enne veel tänased Krista, Katsi ja Evelini postitused ära oodata. ;)
Pildid pärinevad kahe nädala tagusest pühapäevahommikust, mil sõpradega aja maha võtsime ja piparkoogimajakesi kaunistasime. Milline nostalgia - täpselt nagu lapsepõlves! Tõsi küll, lapsepõlvest mulle säärane detailidesse laskumine ei meenu: leidsin end näiteks mikrolaineahjus kummikomme sulatamast, millest voolisin lilli, kaks lumememme ja koera. Pauliina ehitas katkistest majatükkidest koerale kuudi, mille katuse sillutasime üheskoos mustade lagritsaribadega.
Lisan teile veel ühe mõnusa laulu - paraku mitte midagi jõulust ega ka värsket, ent minu meelest sobib see ühte harilikku neljapäevaõhtusse nagu rusikas silmaauku!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar