mmm bacon

Kui mul peaks kunagi Alzheimeri laadne tõbi hakkama mälestusi sööma, siis tean, et viimasteks maiuspaladeks jätab ta näiteks õhtu, mil Ragnega avastasime kurikuulsa joogi nimega hull õun, väga väikestena iseseisvalt peaaegu kesklinnas aastavahetust vaatamas käisime, batuudi hüpates ümber kallutasime, ebasobivates olukordades peekoninalju tegime, ma tema sünnipäevakoogi peale istusin, kinos ohjeldamatu naermise tõttu kurje pilke saime, mängukoopa ja noorteraadioga möllasime, oma seebikaid filmisime, ragne mu keldris nii kõvasti naerma hakkas, et pärast tuli püksid kuivemate isendite vastu välja vahetada, monumendil võmmi ja pätti mängides pidevalt külg ees killustikule kukkusime, võistlusi tegime, kes suudaks suure hooga kiigelt maha hüpates kaugemal maanduda või pärast hüpeka läbimist kelguga mu hing kinni lõi ja ma Ragnele pisarad silmis oma tol hetkel arvatavaid viimaseid sõnu ette lugesin. Kuidas meist kummastki invaliidid ei saanud? See on mõistatus, mida ei oska teile senini seletada.

Aga nüüd siis ainult ühest mälestusest. Ei saaks öelda, et see oleks nüüd erakordselt parem kõigist eelmistest või ka suurest enamusest, mis siin postituses oma shoutouti ei saa.

Tegemist oli 13. detsembriga ja aasta oli siis vist 2014. Tartut oli raputamas torm ning empsiga kodus istudes kuulsime korraga tohutut mütsu. Aknast välja vaadates nägime, et suur mänd, mis oli varem truult meie maja ees seisnud, oli nüüd pikali ulatudes naabrite majani, haarates kaasa mõned elektripostid. Hetkega oli suuremal osal Tähtverest elekter läinud ning mu emme pidi antud päeval minema sõitma ja nii jäingi äärmiselt masendaval ja õudsel päeval üksi koju. Aga õnneks elas toona Ragne Toompere minust mõnekümne meetri kaugusel ning ka tema oli jäänud elektrita. Võtsime ette tormise retke poodi, et varustada ennast küünaldega ning asusime Ragne kaminatuppa elektrit tagasi ootama. Mainin jällegi, et tegemist oli äärmiselt masendava, pimeda ja kõheda päevaga ning järgmine öö möödus küünlaleegis grillkanu soojendades ja viinakokse juues. Muideks tegemist on ka viimase korraga, kui alkoholi tarbisin.  Tagasivaadates võib mõelda, et mis see üks öö ilma elektrita on, aga tol hetkel ma tõesti mõtlesin, et mul on tohutult vedanud, et mul Ragne olemas on ja meie inside joke’d ka tumedamad pilved suudavad minema ajada.

Juba homme!