RAGNE 22

Lemmikmälestus seoses Ragnega? Arvesse võttes fakti, et tegu on mu teist aastat elukaaslasega ning umbes üheksandat aastat mu elus figureerinud hea sõbrannaga, on selle eelnimetatud mälestuse väljavalimine ääretult raske. Alustades tegudest nagu Intsikurmu pealavalt ühe Norra artisti lineup’i pätsamisega või Võrus Auditäie noorisandate eest põgenedes ning lõpetades 213es (meie ühine kodu. Toim.) eksamieelsete diskode ja vanade heade jogurtshottidega. Minu ja Ragne suhte võibki vast suurepäraselt kokku võtta meie Viljandis tehtud esimene ost: Põltsamaa Kuldne ja kartulid (ja sinna sekka ka veidi muid kodutarbeid).

Nii-öelda lemmikmälestuseks otsustasin valida aga loo, mida olen vast kõige rohkem oma sõpradele ja tuttavatele vestnud. Oli võrdlemisi tuuline 17.aprill ning keevavereliste noortena otsustasime väisata toona üsna uudset peopaika Aparaaditehast. Õhtu algas juba põnevalt, Ragne juures vägijooke lahendades mõistsime me üks hetk, et odavamate piletite müük lõppeb paarikümne minuti pärast. Ja vanade heade rottidena otsustasime kiiremas korras Vikerkaare residentsist säru teha ning sammud Kastani tänava poole seada. Sellel seiklusrikkal teekonnal kaotasime ustava sõbra, topsitäie märjukest, kuid hoolimata valusast kaotusest, olime sunnitud oma teekonda veidi isegi liiga krapsakal sammul jätkama. Jõudes Aparaaditehasesse mõned minutid odavate piletite müümise lõpust hiljem, olime võrdlemisi nörritatud, kuid asjad pöördusid meie kasuks kui väheste külaliste tõttu saime piletid hoopis tasuta. Järgmine samm oli vaid turvameestest möödumine. Olime Ragnega ta hõlma alla peitnud pudelikkese igati hüva valget veini. Minutid möödusid ning tuuled pöördusid, kuid Ragne mantli alla peidetud vein ei jäänud, kuna jäime üsnagi amatöörlikult turvahärrale vahele, kes saatis meid õue eelmainitud pudelit lahendama. See turvamees aga ei olnud meie kummagi ema, et ta võiks meid midagi tegema panna, seega otsustasime Aparaaditehasest üldsegi enda sammud minema seada. Jõudsime käia linnas, veenduda et ka seal pole rohkem inimesi kui oli ennist Aparaadi peopaigas ning pärast paari tundi otsustasime tehasesse naaseda. Kui turvahärra meid uuesti nägi, muigas ta täitsa märgatavalt. Kuid kuna otsustasime Ragnega linnas peokuulelikeks neidudeks hakata, ei tulnud turvahärral meiega enam mingeid probleeme ning meie tuline peoõhtu võis alata. Astudes tehasesse sisse saime kuulda kahes saalis 2015.aasta parimat narkomuusikat ning ühtlasi saime tantsuplatsil parimate tantsijate tantsumuuve õppida (peamiselt koosnesid need ühelt jalalt teisele õõtsumisest või mädamuna mängust tuntud puu koreograafiat immiteerides). Mõne aja möödudes saime tuttavaks äärmiselt lustliku ning võib isegi öelda, et intelligentse härraga, kes pakkus meile Coca Cola pudelis olevat jooki. Ütleme nii, et see pidu oli tõepoolest tuline. Täpselt nii tuline, et pärast ühte lonksu sain ma tunda kogu enda seedekulglat, iseenesest muidugi põnev kogemus, kuid kui see tulisus ka pärast paarikümmet minutit ei olnud kadunud, kurtsime Ragnega enda mure jooki pakkunud lustlikule härrale, kes seepeale otsustas meie mured lahendada ning viis meid külla enda sõbrale, kes elas täpselt üle tee Aparaaditehasest (vähemalt nii ta väitis, see oli tegelikult oluliselt kaugemal). Kui siiani on see võib-olla kõlanud nagu kahe tüdruku seiklused nende rapemise teekonnal, siis nii see siiski polnud, lustliku härra sõber oli äärmiselt vahva ning pakkus meile tulisuse leevenduseks vorstisaia ning teed (viimast me mekkida ei saanudki, lihtsal põhjusel, et see ei jahtunud ära). Istusime, sõime suitsuvorstisaia, rääkisime eludest ja oludest ning soojendasime kruuside ümber enda käsi. Pärast eelmainitud idülli peole naastes märkasime, et tantsukunnide liigutused on eskaleerunud ning nondega me enam sammu ei suutnud pidada. Otsustasime koju minna. Ka lahkudes juhtus nii mõndagi põnevat ning võiks isegi öelda, et peo läbiv teema „tuline” ei jätnud meid ka siis maha, vähemalt Ragnet kindlasti mitte.

Hetkel pusletükke kokku viies ning enda pildigaleriiga tutvudes, mõistsin, et just eelmainitud ürr sai suure tõenäosusega saatuslikuks minu eesti keele eksami õigel ajal tegemisele (damn you lustlik mees, kes sa ütlesid et sõbra kodu on lähedal ning seetõttu otsustas naiivne Sandra, et ega siis ei olegi ju vaja hakata mantlihõlmu eest kinni toppima) ehk siis sain esimest korda kogeda angiini. Lugu sellest, kuidas ma eesti keele eksamit koos teiste abiturientidega HTG auditooriumis tegin, ei oleks ma arvatavasti kellelegi liialt rääkinud, kuid lugu sellest, kuidas me Ragnega kell kaks öösel võhivõõra juures vorstisaia sõime- neid helletusi on juba praeguseks nii mitmedki mu sõbrad juba kordades kuulnud. 

Sandra