21.12.16

Pikakoivaline vale

Mis võiks kaht inimest rohkem liita kui kellelegi kolmandale silma vaatamine ja alatult suu sisse valetamine? Eimiski! Seega lubagem mul viia teid, kallid lugejaid, mõned head aastad ajas tagasi - rohi oli toona kindlasti rohelisem, Ragne juuksed tumedamad, haridusreformid olemata ja ma ei imestakski, kui piimapakk ja leivapäts said lunastatud veel kortsus Tammsaare, mitte võõra krabiseva rahatähe eest. Aga aitab nüüd miljöö kirjeldamisest, liikugem ühiselt käesoleva jutustuse tuuma poole! 
Meid kutsus enese poole ööbima kolmas asjaosaline - nimetagem teda näiteks X'ks. Kui arvasite juba, et just temale puru silma aetud saigi, eksite rängalt: siinkohal tuleb mängu neljas asjaosaline, olgu ta antud kontekstis pealegi Y. Tundsime, et soovime aega veeta vaid kolmekesi (mina, Ragne, X), mistõttu sepitsesime plaani nahaalselt Y'i selja taga. Teadsime sisimas, et meist olnuks kena ka tema kutsuda, kuid surusime selle süütunde häälekese endis vapralt alla. Veetsime toonase aja mõistes imelise öö, mis kätkes endas palju söömist, lolli mängimist, söömist ja kõva häälega kriiskamist. (Ja söömist.) 
Järgmisel päeval seisime tõsise dilemma ees: mida öelda Y'le? Plaan kogu üritus lihtsalt maha vaikida (Y ei aimanud kogu loost mitte vähimatki) tundus meile liiga igav. Seega esitasime talle peensusteni lihvitud kirjelduse sellest, kuidas me siiski X'i pool käisime - kuid oh õudust, kui nõme seal oli! Vähe sellest, et X'i ema passis terve aeg juures, nii et me ei saanud õieti suudki avada, suutsime hiljem X'i saunas ta keraamilise päkapiku ära lõhkuda. See oli aga viimane piisk eelpool mainitud ema kannatuste karikas, mistõttu sõidutas ta meid keset ööd veel vihaselt kodudesse. Rohkem me sinna igatahes oma jalga tõsta ei kavatse ja oh kui hea, et Y säärasest fiaskost pääses!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar