Mäletan, et eelmine aasta arutasime sõpradega ühe Skype-kõne ajal kas-sa-pigem-küsimusi ning üheks suuremaks proovikiviks osutus küsimus, kas me pigem teaksime oma surmakuupäeva või -põhjust. Ja mina olen päris kindel, et otsustaksin kuupäeva kasuks.
Oluline kuupäeva teadmise juures on tõik, et ma olen kursis ka sellega, kui palju mul aega on jäänud elada ehk mul oleks võimalik kogu aeg ära planeerida. Eriti kui seda on vähe, siis arvatavasti keskenduksin spontaansusele ehk pakiksin oma seitse asja kokku tõstaksin näpu püsti ning avastaksin nii palju eri maailmaosakesi ja -nurgakesi kui võimalik.
Lisades eelnevale, kui ma teaksin täpselt, kus ja kuidas ma suren, siis ilmselt vähendaks see minu soovi sellega seotud asjadega tegeleda. Näiteks kui mu surmapõhjuseks oleks kaljult alla kukkumine, siis ma ilmselt oma eluajal väga mere, kõrgustike ja järsakute juurde ei kipuks, eh?
Lõppeks arvan, et ma valiksin nendest kahest kuupäeva juba seetõttu, et see oleks selline mõnus pind tagumikus, mis tihtipeale vasardaks mu peas: Kats, teekonna nautimine on olulisem kui eesmärk ise. YOLO.
Jääge armsaks
ja tarbige D-vitamiini
Millisest maailmanurgast pärinevad tänased pildid? Nii khuulid!
VastaKustuta