Täna siis foobia teemadel.
Esimest korda elust tunnen kahetsussööstu, et mul mingit kõikehaaravat foobiat ei ole, mida siin nüüd mõnusalt lahata. Noh, nagu hirmu nukkude või blondide kaaskodanike ees. Vähemalt ei oska ma tulla lagedale millegagi, mis suudaks mind üle keha halvata ja tegevusvõimetuks muuta. Just selline assotsiatsioon tekib mul, kui mõtlen foobiale: see on ju ikka midagi eriti radikaalset?
Tavalisi hirme jagub mul see-eest küll.
Nõnda kaua kui mäletan, olen alati peljanud pimedust ja paranormaaliat (iseäranis veel nende kahe kooslust). Venelaste "Selgeltnägijate tuleproov" pole minu jaoks kunagi olnud lihtne vaatamine, pärast mida saaksin rahulikult magama minna ja jala teki alt välja jätta. Täieliku üllatusena muutus situatsioon pärast üksinda elama hakkamist. Täielik müstika: mina, kes ma tavatsesin perega elades õhtuti pärast tule kustutamist teel voodini tõkkejooksus kiirusrekordeid püstitada, olin veendunud, et üksinda saan magamajäämisega hakkama vaid igal ööl suurest väsimusest arvuti taha kustudes. Ilmselt aitas mind kõvasti muutus mõtteviisis: tabasin end esimesel ööl Rostockis mõttelt, et kui mingi vaim parajasti sisse hõljuks, kas ta siis räägiks minuga saksa keeles. See seos kõlas nõnda pentsikult, et kustutas hirmu silmapilkselt (nagu Riddikulus'e loits ju!). Näib toimivat siiamaani (ja täna öösel ma siis habisen ja lalisen, tekk silmini tõmmatud?).
Mul pole olnud mingeid tundeid ämblike vastu, kuid suvisel marjakorjamisel olen oma marjasaaki lennutanud ja kiljatanud rohkem kui mulle tunnistada meeldiks - seda lehelutikate tõttu. Teate küll, need paksud, rohelised, haisvad (kes tegelikult mulle mitte midagi ei tee). Täiesti põhjendamatu hirm! Samas pole see nõnda tugev, et ma ultimaatumi situatsioonis sellest üle olla ei suudaks: noh, kui mulle antaks valida, kas saada lukustatud pimedasse keldrisse, mis kubiseb lehelutikatest või kassisuurustest näljastest rottidest, siis langetaksin ikka ratsionaalse(ma) otsuse ja läheksin lutikate teed.
Veel üks valdkond, mis on minus alati kergeid judinaid tekitanud: kõik seenemaailma (aga eelkõige hallitusseeni!!) puudutav. Tõtt-öelda annab hallitust laiendada roiskumisele, lagunemisele ja mädanemisele üleüldse. Kui mul peaks olema külmkapis seisnud mingi karp juba kahtlaselt kaua, kiirenevad südamelöögid enne selle avamist ikka märgatavalt! Ja ma pole vist ühtki korda oma teadlikus elus koksanud lahti muna ilma imepisikese mõtteta kuskil kuklas, et äkki see on mäda...
(Te peaksite ette kujutama mu vaimustust, kui Anu saatis mulle pildi hallitusseentest kubisevast toorjuustupakist - esteetilisest hallitusest - ning kutsus mind sellest makrokaadreid tegema. :D)
Lõpetuseks üks sügav tsitaat Momenumilt kah!
Esimest korda elust tunnen kahetsussööstu, et mul mingit kõikehaaravat foobiat ei ole, mida siin nüüd mõnusalt lahata. Noh, nagu hirmu nukkude või blondide kaaskodanike ees. Vähemalt ei oska ma tulla lagedale millegagi, mis suudaks mind üle keha halvata ja tegevusvõimetuks muuta. Just selline assotsiatsioon tekib mul, kui mõtlen foobiale: see on ju ikka midagi eriti radikaalset?
Tavalisi hirme jagub mul see-eest küll.
Nõnda kaua kui mäletan, olen alati peljanud pimedust ja paranormaaliat (iseäranis veel nende kahe kooslust). Venelaste "Selgeltnägijate tuleproov" pole minu jaoks kunagi olnud lihtne vaatamine, pärast mida saaksin rahulikult magama minna ja jala teki alt välja jätta. Täieliku üllatusena muutus situatsioon pärast üksinda elama hakkamist. Täielik müstika: mina, kes ma tavatsesin perega elades õhtuti pärast tule kustutamist teel voodini tõkkejooksus kiirusrekordeid püstitada, olin veendunud, et üksinda saan magamajäämisega hakkama vaid igal ööl suurest väsimusest arvuti taha kustudes. Ilmselt aitas mind kõvasti muutus mõtteviisis: tabasin end esimesel ööl Rostockis mõttelt, et kui mingi vaim parajasti sisse hõljuks, kas ta siis räägiks minuga saksa keeles. See seos kõlas nõnda pentsikult, et kustutas hirmu silmapilkselt (nagu Riddikulus'e loits ju!). Näib toimivat siiamaani (ja täna öösel ma siis habisen ja lalisen, tekk silmini tõmmatud?).
Mul pole olnud mingeid tundeid ämblike vastu, kuid suvisel marjakorjamisel olen oma marjasaaki lennutanud ja kiljatanud rohkem kui mulle tunnistada meeldiks - seda lehelutikate tõttu. Teate küll, need paksud, rohelised, haisvad (kes tegelikult mulle mitte midagi ei tee). Täiesti põhjendamatu hirm! Samas pole see nõnda tugev, et ma ultimaatumi situatsioonis sellest üle olla ei suudaks: noh, kui mulle antaks valida, kas saada lukustatud pimedasse keldrisse, mis kubiseb lehelutikatest või kassisuurustest näljastest rottidest, siis langetaksin ikka ratsionaalse(ma) otsuse ja läheksin lutikate teed.
Veel üks valdkond, mis on minus alati kergeid judinaid tekitanud: kõik seenemaailma (aga eelkõige hallitusseeni!!) puudutav. Tõtt-öelda annab hallitust laiendada roiskumisele, lagunemisele ja mädanemisele üleüldse. Kui mul peaks olema külmkapis seisnud mingi karp juba kahtlaselt kaua, kiirenevad südamelöögid enne selle avamist ikka märgatavalt! Ja ma pole vist ühtki korda oma teadlikus elus koksanud lahti muna ilma imepisikese mõtteta kuskil kuklas, et äkki see on mäda...
(Te peaksite ette kujutama mu vaimustust, kui Anu saatis mulle pildi hallitusseentest kubisevast toorjuustupakist - esteetilisest hallitusest - ning kutsus mind sellest makrokaadreid tegema. :D)
Lõpetuseks üks sügav tsitaat Momenumilt kah!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar