21.12.16

Minu surmalähedane kogemus Ragne Toomperega

Paari aasta taguses oktoobris kutsus Ragne mind matkale, mis tõotas tulla meeldejääv ja lustakas. Muidugi ma läksin. Lähemal vaatlusel oli selge, et meie seltskonna juhtfiguurid pole kaardilugemises kuigi pädevad. Üle oja kallaste tõusnud vesi ulatus mingitel hämaratel asjaoludel pahkluudeni ja kui siis veel selgus, et ups, aga laagripaik jääb hoopis oja teisele kaldale, tõstis meis pead trots kogu selle nõmeda ürituse vastu. Pime oli ja külm oli ka. Ümbritsevat kottpimedust läbistasid üksikud taskulambivihud. Ühe lambi tagant tuli otsus: kõnnime piki ojaserva seni, kuni kallas laugemaks ja vesi madalamaks muutub. Siis kasutame juhust ning kõik asjaosalised kalpsavad paljasjalgsena läbi sünkjasmusta vee. Leidsime Ragne, Epu ja Mirjamiga pärast mõningast järelemõtlemist, et meie ei taha asjaosalised olla. Pöörasime otsa ringi ning hakkasime tuldud teed pidi tagasi marssima. Kusagil lähedal pidavat olema metssigade jälgimiseks püstitatud paviljon, kus saaks hea tahtmise korral öö mööda saata. Läksime hanereas piki ojakallast. Ühel hetkel ei saanud seda enam eitada: olime eksinud. Igalt poolt vaatas vastu ilmetu ühetaoline võsa. Kui  see eksimisfakt esimest korda välja öeldi, kõlas see naljakalt, aga üsna pea hakkas lootusetus hinge närima. Ja siis leidsime me selle banaanikoore. Raske on kirjeldad seda ülevoolavat õnne, mida see võrdlemisi värske elutegevuse tõend meis tekitas. Tegelt ka. Võtsime laulu üles. Kui me viimaks metsamajakese juurde jõudsime, ilmnes, et tegemist on mitme meetri kõrgusel asuva putkaga, mis kõigub tuule käes kurjakuulutavalt. Tegime näo, et me ei tahtnudki sinna minna, ning kõndisime veel mõnisada meetrit edasi. Siis võttis väsimus võimust ja jalg ei tõusnud enam järgmiseks sammuks. Püstitasime telgid ning saatsime Ragnega mööda ränkraske öö. Ragnet lahutas külmunud maapinnast vaid õhuke roomatt, mis ainult sümboolset funktsiooni täitis. Minu kadunud ja banaanikoore kombel taasleitud matt oli väheke toekam, kuid ega see päästnud. Mõlemad vappusime öö läbi külmast oma südasuviste ilmade jaoks mõeldud magamiskottides. Tundus, et see öö ei saagi otsa. Aga sai ikka.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar