08.12.16

Hirmudest





Kui täna Eveliniga arutasime teemal, mida siis täpsemalt blogisse täna kirjutame, siis esimese asjana lõi mulle pähe, et mitte midagi? Sest me elame nii kui nii ühe korra ja hirmud on üsnagi igavad oma loomuses. 

Kuid kui ma asjale pikemat kaalutlust andsin, jõudsin kahele peamisele hirmule jälile. 

Metsa eksimine Tegemist ei ole peas välja mõeldud paranoiaga, vaid reaalse kogemuse põhjal tehtud järeldusega. Nimelt. Sel suvel otsustasin minna isepäi autoga metsa jalutama, plaanis oli selline zen trip jne. Teoorias tundus idee üsnagi mõistlik, kuid probleem tekkis hetkel, mil avastasin end keset rabametsa üksinda seismas, õhtutaevas läks järjest pimedamaks ning jalavarjud järjest märjemaks. Hirm samuti madude ees ei aidanud kaasa. Kuigi arvasin end liikuvat järjest väljapääsu poole, siis tegelik olukord ei olnud nii lihtne. Lugu lõppes muidugi õnnelikult ning leidsin õige raja üles, kuid pärast seda üksinda metsadesse ning võõrastele radadele enam väga ei kipu. 



Kana lõikumine Täpsemalt selle hirmu algust ma ei suuda mäletada, kuid usun, et hetkest, mil minust sai peskovegetaarlane eelmine aasta ning lihalõikamist enam ette ei tulnud, Õnneks on mul sõpru, kes meelsasti selle töö ette võtavad, hoolimata mu kapriissusest. 

Homseni!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar