Kiri 80-aastasele Evelinile

Kallis, Evelin!

Ma loodan, et Sa mäletad veel üht ööd 60 aastat tagasi, mil kohvitasite Kristaga tema korteris, vaatasite dokumentaalfilmi Taylor Swifti eduloost ja võtsite kätte saatuslikud paberid, kuhu kirjutada sada asja, mis selle elu jooksul tuleks kindlasti ära teha. Kuigi hoian praegu käes alles poolikut listi, seisab seal juba absurdselt palju ebareaalseid ülesandeid, millest nii mõnigi sõltub vähemalt sama palju puhtast õnnest kui minu isiklikust panusest. Üks neist ülesannetest, mille täitumist kontrollivad suures osas kõrgemad jõud, on pidada äärmiselt vinge ja võimas 80. sünnipäev. See kiri ongi mõeldud Sulle selle auväärse juubeli kingitusena.

Kakskümmend aastat Evelinina on mulle õpetanud midagi, mille Betti Alver oma luuletuses „Elul on väikene Hingemaa“ suutis ära öelda ühe salmiga:

Allikas

Vaadates oma listi tegudest, mis selle elu jooksul korda saata, loodan ma muidugi, et 80. sünnipäevaks on pea kõik neist tehtud. Kuid ma tean, et ka oma kõige metsikumates mõttelendudes ei suudaks ma ette kujutada, mis ja kuidas mul selleks eaks tehtud on. Ja mul on kohutavalt hea meel, et see on nii. Sest kui mul oleks valida, kas sooritan kõik asjad oma listist või elan üllatusi täis elu, valiksin kindlasti viimase. Aga list on hea, list sunnib pingutama ja nagu üks tark filosoof ütles: õnn on see, kui ettevalmistus kohtub võimalusega. Ja ma loodan, et kui Sina vaatad seda sama listi, mõtled Sa mulle veel ettekujutamatutest lugudest, mis leidsid aset nendeks ülesanneteks ette valmistades. Ja isegi kui õiged võimalused Sinu teele ei satu, oled vähemalt ise oma unistustele võimaluse andnud. Ja see ongi oluline. Arvan ma vähemalt praegu.

(PS! Kui Sul on tulevikus mingi tšiki-briki viis, kuidas mulle tagasi kirjutada, siis kindlasti tee seda!! Aga no spoilers please!)