Tänase meeleolumuusika eesmärgiks ei ole mitte öelda tsaupakaa, mina nüüd lähen (ehkki sõnadest võiks idee poolest niimoodi välja lugeda küll). Tegelikult kangastub mulle selle lauluga hoopiski üks mõrumagusamaid momente minu ja Evelini suhtes: hetk kuldsest TTÜ perioodist, mil lebasime õlg õla kõrval tema voodis ja üritasime Tõnise sõnadel end veenda lasta, et pole see teineteisest lahkumine nii hull midagi.
Evelin on üks neist, kes on pannud mu ikka ja jälle kella vaatama ja kulmu kortsutama: ega tal ei ole ööpäevas rohkem tunde?! Sest see tüdruk jõuab õppimise kõrvalt nii paganama palju! Samas suudab ta oma mäekõrguse ülesannetekuhja juures stoiliseks jääda: mitte kunagi ei jäta ta meie pundiga kohvi joomata või maailmaasju lahkamata üksnes sel mannetul põhjusel, et järgmisel päeval ootab ees semestri tähtsaim eksam koos paari referaadi tähtajaga. "Küll saab" näib olevat tema deviisiks stressirohkete olukordadega toimetulekul. Ja (vähemalt kõrvalt) tundub, et see töötab hästi!
See "küll saab" ei tähenda mõistagi, et Evelin jääks juhusele lootma ja jätaks härjal sarvist haaramata, kui küsimus puudutab hea võimaluse kasutamist või millegi uue proovimist. Reipalt üllatab ta ikka ja jälle: kord kirjutab kümme nädalat jutti laule, siis vahetab eriala, käib Superstaari saates ja Lavaka katsetel (tõsi, mitte küll selles kronoloogilises järjestuses). Ma arvan, et Evelin ei ole kindlasti üks nende seast, kes peaks surivoodil kahetsema, et pagan, seda ja toda oleks pidanud ikka proovima. Vastupidi: ta kõhistab omaette naerda, kui tuletab meelde proovimisega seotuid lugusid - näiteks Nüganeni ja jõehobu oma. Ma ei kahtlegi, et erinevad katsetused ja loomingulised väljendusviisid on pärjanud teda suure edu ja tunnustusega (ja ma ausõna ei kirjutanud seda lauset praegu üksnes seetõttu, et Evelin on mu hea sõber ja ma tahaks midagi kena sulest välja pigistada!!).
Uurisin natuke Evelini numeroloogilist tausta: oma saatuse numbriga 2 esindab ta inimtüüpi, kes olevat "extremely diplomatic and tactful". Numbrid lisavad, et ta on "patient and cooperative" ja leiab harmoonia seltskonna lahkarvamuste vahel. Arvan, et see on tõsi. Mulle ei tule pähe ühtki olukorda, kus Evelin oleks kellegi teise arvamusest enda omaga üle sõitnud (samas on meil nõnda marudest naistest koosnev punt, et mulle ei meenu üldse, et keegi oleks teise arvamust või heaolu ignoreerinud). Tõsi küll, TTÜs tekitas seesama taktitunne väga palju otsustusvõimetust: "Mida sa süüa tahaksid?" - "Ah, mul pole vahet, mille järele sind isutab?" - "Ausalt, mul on täitsa ükskõik, ütle sina" - "Ma võin süüa mida iganes sina soovid!" (Kahe eriti iseseisva ja eluga edukalt hakkama saava verivärske tudengi igaõhtused dialoogid!)
Numbrid väidavad veel, et Evelinil on artisti hing: ta naudib muusikat ja luulet ning vajab eneseväljenduseks harmoonilist keskkonda. Lisaks on tal kõrgelt arenenud stiilipuhtus ja maitsemeel. Nende lausete tõestuseks polegi mul vaja suurt midagi lisada: tavatseb vaid vaadata ringi Evelini toas, riidekapis, blogis või YouTube'i kanalil ning need väited leiavad iseenesest kinnitust.
Aitäh Evelin, et oled nõnda hea sõbrana mu kõrvale jäänud! Jätka samas vaimus ja jäta mulle ka paar autogrammi (või tegelikult on mul neist autogrammidest üsna suva - eks tulevikus, kui kuulus oled, müüvadki paremini hoopis meie ühised seiklused ja lood (seega loodan, et neid koguneb veel kõvasti juurde))!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar