Kristo Kaaver

Krista megamix vol 1

Mina tunnen Kristat juba aastast 1995, kui me veel kumbki sündinud ei olnud. Kuigi mälestusi sellest ajast on mul ainult käputäis ja needki pigem flashback'ide vormis. Näiteks mäletan, kuidas me suutsime ema veerandtunnise äraoleku ajal kogu elamise võiga kokku mäkerdada. Ja muidugi olles parajad juurikad valvasime alati ka üksteise seljatagust.

Krista megamix vol 2

Kristat iseloomustaksin esimese asjana sõnaga zen. Ma pole küll kindel, kui palju vastab see Krissi puhul budistlikele väärtusele, kuid kindlasti on õige Cambridge sõnaraamatu vaste ehk pingetest vaba ja ei muretse asjade pärast, mida ta ei saa muuta.

Krista megamix vol 3

Mäletan, et kunagi väikestena arutasime Kristaga, kes meie eeskujud on. Mina ei osanud midagi peale: "möh", "eee" ja suure tõenäosusega ka Katrin Siska öelda. Krista luges selle peale ette mitu nime, kes teda tõeliselt sümpatiseerivad ja mainis sealhulgas minu suureks üllatuseks ka minu nime. Nüüd, olles vanem ja targem võin kõhklemata öelda, et kuigi oleme Krissiga väga erinevad inimesed on tema minu üheks suurimaks eeskujuks ja inspiratsiooniks, eriti seetõttu, et tegemist on ühe väga vaba hingega.

Krista megamix vol 4

Ma arvan, et Kristast rääkides oleks loll jätta mainimata tema loomingulisi oskusi. Alates muusikalisest andest lõpetades kirjutamise ja tantsimisega. Kõike neid protseduure viib ta läbi väga detailselt ja muidugi suure kirega. See paistab alati välja ka tema näoilmetes.

Kõik, kes Kristat tunnevad, on kindlasti märganud ka tema suurepäraseid kamraadi-omadusi. Ta peab 99% ajast inimesi, eriti oma lähedasi olulisemaks muude kohustuste ees ning on alati nõus koos aega veetma. Ja sealjuures nakatab tema positiivsus ja entusiasm alati ka teisi inimesi. Siinkohal ei saa muidugi unustada huumorit ehk kui Krista ütleb sulle otse välja, milline junn sa oled, siis sa ilmselt oled saabunud tema parimate sõprade ringi.

 Krista megamix vol 5

Krista on mulle elu jooksul paljutki õpetanud või vähemasti meelde tuletanud seda, mida juba teadsin, kuid mis kipub meelest ära minema. Üks viimatisemaid õppetunde, mida Kristake mulle alati kinnitab on see, et mul on alati valik ja üks neist valikutest on ära minna, soovitatavalt muidugi LuxExpressiga, aga see selleks.   

Krista megamix vol 6

Minult on palju küsitud, et kuidas on olla kaksik ja ausalt öeldes ma ei kujutaks ette oma elu mittekaksikuna ja eriti ilma Krissita. Sest paremat saatusekaaslast on raske ette kujutada.

  

Kuupäev või põhjus?

Midagi kõrvadele

Mäletan, et eelmine aasta arutasime sõpradega ühe Skype-kõne ajal kas-sa-pigem-küsimusi ning üheks suuremaks proovikiviks osutus küsimus, kas me pigem teaksime oma surmakuupäeva või -põhjust. Ja mina olen päris kindel, et otsustaksin kuupäeva kasuks.

Oluline kuupäeva teadmise juures on tõik, et ma olen kursis ka sellega, kui palju mul aega on jäänud elada ehk mul oleks võimalik kogu aeg ära planeerida. Eriti kui seda on vähe, siis arvatavasti keskenduksin spontaansusele ehk pakiksin oma seitse asja kokku tõstaksin näpu püsti ning avastaksin nii palju eri maailmaosakesi ja -nurgakesi kui võimalik.

Lisades eelnevale, kui ma teaksin täpselt, kus ja kuidas ma suren, siis ilmselt vähendaks see minu soovi sellega seotud asjadega tegeleda. Näiteks kui mu surmapõhjuseks oleks kaljult alla kukkumine, siis ma ilmselt oma eluajal väga mere, kõrgustike ja järsakute juurde ei kipuks, eh?

Lõppeks arvan, et ma valiksin nendest kahest kuupäeva juba seetõttu, et see oleks selline mõnus pind tagumikus, mis tihtipeale vasardaks mu peas: Kats, teekonna nautimine on olulisem kui eesmärk ise. YOLO.



Jääge armsaks
ja tarbige D-vitamiini

Kaneelikohv

Algselt võib tunduda, et tegemist on meie sõpradegrupi klassikalise kaneelikohviga, mis on tegelikkuses lihtsalt kohv, millele on pool purgitäit kaneeli peale raputatud, kuid astusin siiski ekstra sammu, et muuta meie tavaline kaneelilürp, millekski natukegi erilisemaks.

Nimelt lisasin kell 1.50 öösel oma filterkohvimasinas olevale kohvipulbrile juurde ka lusikatäie kaneelipulbrit, kuumutasin ka natuke piima soojaks ning kell 1.53 saingi valmis ühe aurava sooja ja maitseka kofeiinipommiga.

Mina seda sammu ette ei võtnud, kuna pole suhkruga just eriline sinasõber, aga ilmselt annaks head maitset ka mõne magustaja juurde lisamine. 

Nautige!

Mõtted

Teine jõulupidu sel aastal seljataha jäänud ning hea on tõdeda, et jälle sai palju tantsitud ja igatepidi lõbutsetud.

Nagu ka eelmisel peol, olid ka täna jagamisel kingitused ning ma ei ole kindel, kas asi on vanuses või lihtsalt praeguses mõtteviisis, aga kõige veidram ja millegipärast ka ebamugavam on kingituspakkide kättesaamise hetk. Ja ärge saage minust valesti aru, nooremana nautisin ma väga igasuguste kingituste saamist ning ma olen ka praegu väga tänulik igasugu asjakeste eest, mida mulle vabatahtlikult antakse, kuid nüüdsel pühade ajal tundub kingituste saamine eriti selliste ürituste ajal pigem väevõimuga peale sunnitud tegevus kui reaalne siiras soov kellelegi heameelt teha. 

Ja ma ei ürita siinkohal olla liiga küüniline - tegelikult on see traditsioon tore, et inimesed teevad-saavad kingitusi ja eriti on seda ka isetegemise rõõm, kuid tundub, et vanusega hakkavad vist väärtused muutuma. Ja naudin kingituste asemel pigem üht kuuma glögi oma parimate seltsis.   

Elu soundtrack

Muusika fanatina oli eilne (hehe) ülesanne leida endale elu soundtrack üks keerulisemaid, nii et otsustasin natuke kergema vastupanu teed minna ja valida laul, mis keskendub ühele mu suurimale kirele - reisimisele. 

Asjad, mille eest olen tänulik aastal 2016

1. Võimaluse eest maailma avastada

2. Vingete reisikaaslaste eest

3. Iga heade sõpradega veedetud hetke eest

a) mõnusad õhtud

b) mõnusad hommikud

4. Tallinna kogemus

5. Ühikas ja ülikhuuli toakaaslasega elamise kogemus

6. Kohvimasin

7. Bussisõidud

8. Couchsurfing'u kogemus

9. Rahvusvahelised sõbrad. Ja kõik elutarkused, mis neil mulle edasi anda olid.

10. Kodu remont/feng shui - öised väljavaated linnale

11. Spotify Premium

12. Külaskäigud Riiga

13. Külaskäigud Viljandisse

14. Kendrick Lamar ja Erki Pärnoja

15. Kõik läbikukkumised

16. Fakt, et mu silmanägemine pole halvenenud

17. Ja üldse tervis (ei maksa ära unustada)

18. Milano stiilis pitsa ja gelato 

19. Läbikukutud eksam

20. Filmifestivalid

21. Poolblond-periood

22. New Yorgis filmitud filmid

23. Laulmissessioonid autos

24. Kallistused. 

25. Koerakallistused

26. Joostud kilomeetrid

27. Öö läbi kestnud tantsuõhtud (eriti randomaalsetes Tallinna baarides. Paaristantsu)

28. Kalamajas ärgatud hommikud

29. Toetav perekond

Suure tõenäosusega unustasin kõige olulisemad punktid lisada.

Jõulusoovid. Iseendale.

Külalispostituste aeg on nüüd veidikeseks läbi ehk aeg on jälle jalad tagumiku alt välja võtta ja seekord siis koostada nimekiri oma jõulusoovidest.

1. Aeg lähedastega

Tahaksin nii väga tunda natukeseks seda, et mul on aega rääkida oma lähedastega kiirustamata. Ja muidugi näha oma kalleid. Eriti neid, kellega pole ammu jõudnud maha istuda. 

2. Soojus. Ja päike. 

Ulmelised soovid, eks? Natuke nokk-kinni-saba-lahti olukord: kui tahad päikest, pead õue minema, kui tahad sooja pead tuppa jääma. Aga lõppude lõpuks, peaasi, etei külmeta ja D-vitamiin on normis. Aitäh.

3. Magamine

Magamine kui Maslow vajadustepüramiidi alumisse osasse kuuluv vajadus on olnud viimasel ajal tõsises puuduses. Ja annab tunda, kuidas see mu elu muid osasid on hakanud mõjutama. Ehk tuleb end kätte võtta ja magama minna. 

4. Pähklite ja kuivatatud puuviljade aasta varu

Need jubinad on tõsiseks abiks õppimisel ja aitavad üldse igasuguse energiapuuduse ajal. Nii et aastane varu oleks päris vahva. 

5. Puhas näonahk

Jõuluvanale käib see soov ilmselt üle jõu, aga loodan, et ta võtab mu soovi kuulda ja parandab vähemalt natukenegi seda olukorda. 

6. Igasugused villased riidehilbud

Ma ei suuda kujutada ette olukorda, kus mul ei oleks vaja mõnusat paksu kampsunit või sooje villasokke. Ja muidugi ootan hetke, mil ma parima cheesy jõulukampsuni otsa satun. 

7. Aasta märkmik/planeerija

8. Pikad kallistused ja pehmed paid 

9. Sportimist motiveerivad riided

Mida rohkem ma viimasel ajal intensiivsest spordist eemal olnud olen, tahaksin järjest rohkem midagi füüsiliselt pinget pakkuvat ette võtta, näiteks võtta ette üks raske jooksudistants jne, kuid hetkeline külmus ei tõmba kohe üldse. Samas usun, et uued spordiriided kindlasti tõstaksid mu motivatsiooni. 

10. Digiklaver

11. Hästi palju gezellig hetki

Külalispostitus: Kas esivanemad või järeltulijad?

Kui praegu, kell neli öösel, maanduks mu ette Tardis(ajamasin ja kosmoselaev ühes) ja sealt hüppaks välja dr.Who ning küsiks mu käest, et kuhu ma sooviksin reisida, ükskõik kuhu ja mistahes aega kogu universumi ajaloo jooksul, siis ma vastaksin, et ma sooviksin näha meie planeeti enne, kui inimesed selle asustasid, näiteks külastaks dinosauruseid või võtaks ühe paki popkorni ja vaataks Suurt Pauku. Täna on aga valikus vaid see, kas ma rändaksin ajamasinaga pigem minevikku, et puhuda juttu oma esivanematega, või kaugesse tulevikku, et näha oma järglasi. Sel juhul on minu vastus lihtne- rändaksin tulevikku. Miks mu vastus nii lihtne oli? Sellel on mitu minu jaoks vägagi head põhjust.

Pilt pärineb: https://i.ytimg.com/vi/Xg8M-8BqTGs/maxresdefault.jpg

Esiteks, kas te kujutaksite ette vestlust inimestega a la 18. sajandist, kellele te peaksite selgitama, et sa oled pärit tulevikust ja tulid lihtsalt juttu puhuma oma esivanematega(seda oleks ilmselt raske juba mu vanemale selgitada). Ma arvan, et see ei läheks neile kõige paremini peale ja oleks suguvõsa vaimsete probleemide haigusloo algus.Teine põhjus ühtib poolenisti esimesega. Nimelt ma kardan, et külastadaes minevikku, suudan ma oma enda tuleviku ära rikkuda ehk tekitan kaootilise liblikaefekti. Ma kujutaks ette, et peale toredat külastust esivanemate juure, kui ma oma aega tagasi jõuaksin, siis sellist asja nagu Eesti riik polegi olemas, sest minevikku külastades asusin ma kellegi varba peale ning sellega käivitasin sellise sündmuste ahela, mis viis Eesti riigi mitte tekkimiseni. Seetõttu tunnen, et visata pilk tulevikule oleks palju turvalisem valik ja kindlasti ka põnevam valik.

 Millegipärast tundub, et tuleviku inimesed oleksid ilmselt veidike avameelsemad ajarändrite suhtes ja olevikku ei saaks ma samuti muuta, mille tõttu oleks kohtumine järeltulijatega parem idee. Muidugi oleks tuleviku perekonnaga kohtumine põnev veel seetõttu, et näha milliseks meie tuleviku maailm kujuneb ja muidugi ka teha üks piinlik suguvõsa kokkutulek, kus ma saaksin kõiki oma tulevasi sugulasi võrrelda oleviku suguastega ja rääkida lugusid, alustades lugu sõnadega “Mina omal ajal…”.

E.R.

Külalispostitus: kaks tagasihoidlikku soovi enne uue aasta algust

Minu soovid enne uut aastat on seotud eelkõige kultuuri nautimisega ning sestap soovin ka teistele anda sellekohaseid soovitusi minu jälgedes. Esiteks olen juba mitu kuud oodanud ühe põneva ja emotsionaalse fotograafianäituse külastamist. Selle kangelaseks on Eesti inimestele enamasti tundmatu eestlane Juhan Kuus, kes jäädvustas Lõuna-Aafrikas 45 aastat sealseid sõjakoledusi, ühiskonna valupunkte ja inimkannatusi. Ilmselt on tegu ühe tundliku, südamliku ning samas traagilise näitusega, mis võiks meile kõigile mõtteainet pakkuda ja südamesse mingi jälje jätta.

Teiseks loodaksin enne uue aasta algust käia Sõpruse kinos (tarlastele alternatiiviks näiteks elektriteater) mõnda filmi vaatamas. Pöffi lõppemisest ei ole isegi kuu möödas, aga filmidest ei saa villand iialgi. Kõige enam oleks paslik soovitada teistele ja ise vaadata peavoolust välja jäävat linateost, kust puuduvad suured rahavoolud, kommertslikus ning mis üllatab alati filmitegijate erilise tundlikkuse, soojuse ja erakordselt vahvate mõtetega.

Anette S.

Honey I love you, that's all she'll wrote

Sõbrad, vaadake ilusat lugu! 

Minu foobia(d)

f`oobia <1> pelgus, haiguslik kartus; vaenulikkus, viha. Foto+foobia valgus(e)kartus, kseno+foobiavõõrapelgus, võõraviha; russo+foobia venevaenulikkus, veneviha (ÕS 2016).


Kogu oma 20 aastase elukogemuse juures olen aru saanud, kui irratsionaalsed asjad hirmud on. Ja ärge saage minust valesti aru, ma olen üritanud neist lahti saada, viies enda peal läbi igasugu hirmufaktori laadseid katseid, kuid miski pole veel toiminud.

Rainidafoobia, mis tähendab Google'i sõnul hirm konnade ees, on mind juba pikemat aega painanud. Miski konnade silmade ja näo juures tekitab mulle sellise vastikus-jooksen-kohe-kaks-kilomeetrit-kaugemale tunde. Ning muidugi see hüppamine... Isegi pildid isenditest tekitavad mus vastumeelsust.

Akrofoobia ehk kõrgusekartus on ilmselt väga levinud igasugu vanuses inimeste seas. Ja ma enda puhul isegi ei kirjeldaks seda niiväga kui kõrguse kartust kui hirmu alla kukkumise ees. Seda probleemi olen samuti üritanud lahendada, hüpates näiteks ühe ürituse ajal teiselt korruselt esimesele (batuudile, muidugi). Pärast oli selline kerge varsti-saan-infarkti tunne ning kõrgelt kukkumise kohta näen seniajani õudusunenägusid.

Lõppu pilt, kus ma paistan hästi kõrgel olevat. Aitäh.

Fotokrediit: Evelin või Krista

Meri, mets või mägi?

Taustamuusikat

See küsimus on mind kummitanud gümnaasiumi kirjandustundidest saati, mil meie õpetaja teatas, et ta on sajaprotsendiliselt metsa-inimene. Imelikul kombel, olles metsa kõrval üles kasvanud, pean end siiski pigem merearmastajaks.

Need kõlavad päris cheesy'lt, aga see on osake mu mere-armastuse listist:

1. Meri on natuke nagu keelatud vili - see ei ole siinses piirkonnas niivõrd lihtsasti kättesaadav ja võib-olla seepärast suudan seda ka rohkem väärtustada. 

2. Mere ääres ei ole väga midagi suunatajuga tegemist

3. Helid mere ääres pakuvad rohkelt lõõgastust ja lohutust

4. Õhkkond on nagu hoopis teisest maailmast pärit

5. Liiva ja lainete puudutus mõjuvad väga teraapiliselt 

Kuidas minu 2016 läbi Instagrami paistis?

3. juuni. Käisin oma Tallinna-ajast pärit kamraadil Anettel külas. Ma mäletan väga selgesti, et ilm oli soe, aga terve päev sadas paduvihma. Ja muidugi pidime midagi põnevat/lolli tegema ehk panime Vietnamist toodud mütsid pähe ja tegime selfie (milles ma olen muide täielik koba).

16. juuli. Meenutused naistetantsupeost ja muidugi ka minu esimesest kogemusest neiduderühmaga. Väga vinged mutid!

16. juuli. Ma ei suuda uskuda, et ma panin samal päeval kaks pilti üles, aga ometi tundub, et see on sedapsi. Antud foto on jäädvustatud ühes väga nostalgilises liivakarjääris, kuhu oma ilusate kompanjoonidega sattusime. Muidugi oli teemas ka kohv ja totrad autosõidud, aga see selleks.

27. juuli. Esimene päev Barcelonas ja ühtlasi ka 3 ja 0,5 nädalasel reisil. Ma olin peaaegu täiesti magamata, sest eelmise öö olime oma lolluse tõttu veetnud lennujaamas ning  sel päeval olime juba väga pikalt oma ca 10-kiloseid seljakotte tassinud ning surmväsinud. Aga päike paistis, nii et olin väga rahul! 

7. august. Leidsime end sõbranna Gertrudiga järjekordsest reisi peatuspunktist - Marseille'st. Vägev kalastus- ja kuurort- ja turismilinn koos rõõmsate inimeste ja muidugi suurepärase D-vitamiini laadungiga. 

16. august. Taaskord Gertrudriga ning selleks hetkeks olime jõudnud oma reisi lõppsihtkohta Milanosse. Mäletan senimaani, kuidas meie ülivinge couchsurfing'u host Guido meid läbi linna sõidutas ja kuna Lõuna-Euroopas on väga levinud kokkuhoiu mõttes lahtiste akendega sõita, siis oli aknast välja vaadates näol kogu aeg tunda paitavat tuulepuhangut.

6. september. Sel saatuslikul päeval tegin mina oma esimese #tb postituse ehk laadisin Instagrami pildi Genova sildadel turnimisest, millelt oli ka väga hea vaade ülejäänud linnale. Pildi krediit kuulub tegelikult ühele vahvale Kreeka härrale Spyrosele. 

8. oktoober. Kui meil kursaõe Lauraga Tartust siiber sai, otsustasime hüpata bussile ja sõita kuskile lihtsalt päevaks ära. Kuna taaskord ei õnnistanud ilmataat meid rohkemaga kui konstantse vihmasajuga, siis otsustasime piirduda tuttava linna Viljandiga. Reis kujunes parajaks söögitripiks - esmalt täitsime kõhtu Tartus, siis Viljandi Selveris ning ka ühes pitsakohas, mille sildi ees ma ka pildil seisan. Ja et mitte unustada, siis mainin, et käisime veel ka teist korda Viljandi Selveris. Noh, et kõht ikka tühjaks ei jääks. 

17. november. Taaskordsel Euroopa reisil, seekordseks ohvriks siis Holland. Käisime Nijmegenis koos oma ülikooli sõpruskooli tudengitega oma olematuid uisutamisoskusi (hehe) näitamas ja loomulikult ei saanud ma ilma mõne totra pildita lahkuda. 

21. november. Ikka veel Hollandis. Sellises väikses linnas nagu Ede. Pildiallkirjaks on gezellig, mida on hollandi keelest pea võimatu tõlkida. See pidi tähendama tunnet, mis tekib, kui vaadata sisse kellegi teise aknast, kus tuli põleb väga eredalt, on väga soe olla ning pere veedab koos mõnusalt aega. 

22. november. Ülimalt vihmane ja tuuline Amsterdam. Aga sellegipoolest võimatult ilus. 

xx, 

Jälle sõidus

Viimasel ajal olen ma hakanud igal vähegi pikemat sorti vaba momenti selleks, et oma kodulinnakesest korrakski ära käia. Kuigi ma oskasin selleks nädalavahetuseks endale väikse külmetusekatku külge haakida, siis jõudsin sellegipoolest kaks pikemat sõitu ette võtta. Ja juba tunnengi, et mu energia tagavarad on laetud tänu positiivsetele inimestele, värskele õhule ning uutele asukohtadele. Ma ei olegi kindel, kas asi on minu olemuslikus rahutuses näha, käia, teha ja olla või olen ma end reisimisega ära hellitanud ning mu keha lihtsalt vajab konstantselt keskkonnavahetust.

Igatahes, sel pühapäeval seadsime autonina Põlvamaa poole ja väisasime Maarjaküla. Plaan seisnes selles, et me aitame kohalikel intellekti puudega inimestel teha lõngast DIY jõuluehteid ja veeta niisama koos mõnusalt aega. 

Kohale jõudes oli näha, et saabusime täielikku talve võlumaale, mis tundus asuvat täielikus eraldatuses. Esmalt panustasime kohalike advendiaja traditsiooni ehk laulsime õues kuuse all mõne jõululaulu. Seejärel liikusime toa poole kaunistusi tegema.

Kõik kohalikud olid superarmsad, ma ei tea kedagi meie pundist, keda oleks jäetud ilma kallistuseta. Mina teenisin kuidagimoodi ära ka mitmed musid käe ja pealae peale ning sain ka ühe karukallistuse oma vasakule jalale. 

Namaste!

Puidust jõulupuu küll, aga samas võlts

Tänane postitus piirneb une ja puhkusevajaduse tõttu pelgalt pildiga. Tegemist on siis Rakvere jõulupuuga. Ütleks, et Eiffeli torni ja seinakella ristsugutise moodi kooslus. Igatahes väga värvikas.

Kohvi, piparkooke ja hullumeelseid sessieelseid stressitantsuõhtuid! 

PS. Kandke öösiti lahtiste kingade asemel saapaid. Ekstra punktid, kui üritad tervist hoida.

 

Read tuleviku-Katrinile

Kallis Katrin

Ma tahaksin, et sa mäletaksid seda hetke: su pea valutab nagu ta ei ole valutanud kuid ning on nohust paks, aga sa oled õnnelik, sest sa käisid eelmisel õhtul ühel vaimustaval ballil ning tantsisid nagu sa ei ole tantsinud juba pea aasta aega*. Sa kuulad muusikat, mida sa ilmselt seal tulevikus eriti ei salli ning vaatad sarja "Gilmore Girls", millega sa praegu küll end tohutult samastad, aga seal tulevikus ilmselt ei mõista, miks sa midagi harivamat või geniaalsema huumoriga ei vaadanud... Sa tegid endale just elu esimese kõrvaaugu, mille sa oled ülemeelikult elevil ning paar nädalat tagasi saabusid sa Hollandi-reisilt, mis pani sind mitmele asjale teise pilguga vaatama ning inspireeris tohutult lihtsalt öeldes parem inimene olema.

Sealt tulevikumaailma pukilt vaadates tunduvad ilmselt 20-aastase mina probleemid täielik pseudo. Eriti selles valdkonnas, kus sa suure tõenäosusega enda karjääri kavatsed ehitama hakata. Ma loodan siiralt, et ehkki need praegused kooliteadmised tunduvad nii üldised ja ebapiisavad reaalse maailmaparandamise jaoks, siis selleks hetkeks, kui sa selle postituse kunagi uuesti lahti teed, oled sa juba mõne inimese elukella mehhanismid positiivsuse poole keerlema pannud. Ja Kats, ükskõik, mis su elus ka tulevikus ei juhtus, ära eemaldu inimestest või kaota headust ja usku neisse, sest nemad on sinu õnne allikaks.

Ma loodan, et sinu huumor seal tulevikus pole muutunud või kui on, siis ainult paremuse poole. Ja muidugi, et sa ka tulevikus leiad absurdseid nalju, mille peale hüsteeriliselt ja pidurdamatult nutma hakata ning põrandale maha kükitada.

Ma olen kindel, et sina, armsake seal tulevikus mäletad, et oled oma 20 aastaga (ja ilmselt ka edaspidi) saatnud korda igasugu lollusi ja loonud põnevaid lugusid, mida juba parajas vanuses olles kusagil mõnusas kohas veini rüübates (või siis kohvi, Evelin) oma kallitega jutustada. Siinkohal oleksid headeks valikuteks näiteks Barcelona või Genova katused, ma usun, et sa mäletad kogu seda suveöö idülli.

Kati, sa ilmselt mäletad vähemalt pisutki oma naiivset, uudishimulikku, ühe-lausega-tuleb-võimalikult-palju-hambumust-näidata, absurdset ja kergelt blondiinilikku ellusuhtumist? Palun luba mulle, et sa hoiad seda vähemalt väikseski koguses alles. See on tervislik.

Ja mis puutub härradesse, siis ma loodan, et mees, kes kõikidele sinu 20-aastase mina standarditele vastab, on ka reaalselt olemas ning seisab kaljuna seal tulevikumaailmas sinu kõrval. Ja kannab super šikki ülikonda, hehe.

Viimaseks, Kats, kui sa oma reisiunistusi pole vähemalt pooleldigi täitnud, siis võiksid end kätte võtta ja lennukile istuda. Ma tean, et ilma maailma nägemata sa oma rahutusest ei vabane. Isegi, kui oled juba 80. Aamen selle peale.

 

*Siinkohal tervitused Kuljusele, aitäh kõigi varahommikuni kestnud tantsulkade eest!


Ela hästi ja jaga armastust!

nii meil need asjad detsembris käivad

hola!

nagu kõik ülejäänud blogikamraadid kirjeldasid võtame taaskord ette ühe jõululise detsembri väljakutse. ja kuigi esimene advent on juba möödas, tunnen ma esimest korda, et jõulupühad võivadki täitsa saabumas olla ning minus hakkab tasapisi tärkama elevus kogu juustuse pühade meeleolu, perekonna ja lähedastega mõnusalt aega veetmise ja muidugi ka piparkoogimägede ja glögiojade pärast. 

ja muidugi ei saa postitust jätta ilma ühegi pildita, nii et muidugi pean siinkohal väljendama oma armastust reisijuttude heietamise vastu ning lisama mõne randomaalse pildi tuulise ja vihmase amsterdami jõulumeeleolust! 

  

 

olge soojas ja mõnusat glögitamist kallite seltsis!